Virin. Porin. Torin.

Ja kell pole veel üksteistki.

Ma kahtlustan, et mu ajude asemel on vatiinikihiga kaetud poroloon (jaa, see kirjutatakse kahe o-ga, vaatasin ÕS-ist järele) ja mu mõtted on selle olluse sisse lootusetult kinni kiilunud. Aga mul on just täna hommikul oma mõtteid hullupööra tarvis. Poroloon läheb vananedes pudedaks, kuni tast jääb järele ainult imeõhuke kiht ilgelt kleepuvat tihket sodi (küll mina juba tean), mis meenutab natuke biskviittainast ja vanades lastesaadetes olnud rekvisiitide materjali. Ma kahtlustan, et poroloon ja vatiin hiilisid öösel mu tuppa (neil polnud ju kaugelt tulla, kõigest kõrvaltoast, kus nad kannatamatult tugitooli sisse panekut ootavad) ja pressisid ennast mu ajudesse siis, kui ma magasin. Ma enam ei julge magada. Muidu nad äkki tulevad jälle. Hiilivad läbi pimeduse ja arutavad tee peal kurjakuulutaval sosinal oma õelaid kavatsusi. Või tegelikult, enam pole ju midagi karta, nad on juba kohal. Igasugune ennetustegevus on ammu hiljaks jäänud ja magada võib täiesti rahuliku südamega. Lisaks magamisele võin ma ju veel minna ja Malviinaga kampa lüüa. Vahet ju pole, kas vatt või vatiinikihiga kaetud poroloon. Seltsis segasem.

Nonii, nüüd ma kahtlen kohe kõvasti oma mõistuses. IRW.
Kena laupäeva Sulle :)

Word of the day: REPLICABILITY.