Eilne päev lihtsalt kadus kuhugile. Peale edukat orienteerumist Annelinnas istusin ühikas ja üritasin asjalik olla. Mõni aeg olin sellel alal suhteliselt edukas. Täpsemalt kuni hetkeni, mil M ka kohale jõudis. Siis üritasime kumbki hästi asjalikult oma asjadega tegeleda, mis oleks läinud samuti suhteliselt edukalt, kui me poleks üksteist täiesti pidevalt seganud. Mida õhtu edasi, seda jaburamaks teemad läksid või õigemini vaheldusid Briti ja Ameerika koolisüsteem; krõpsude söömine tunnis; And your name? My name is Devil - Oh, hello Devil, nice to meet you indeed; teatud inimeste kirumine; nunn mis-ta-nimi-nüüd-oligi ja tema suured valged hambad - buck teeth - eluliselt vajalik sõna muideks; sõna 'review' hääldamine (loomulikult oli meil õigus!); kirjutis your craziest holiday ever ja küsimused a la mis vahet on sõnadel when ja while. Lõpuks otsustasime, et mina lähen nii kauaks toast välja ja seltsin koridori-venelastega kuni M oma asjad tehtud saab, siis ta laseb ukse vahelt koridori rohelise raketi (suunaga köögi ja pesuruumi poole ning just rohelise mitte punase - evu, ega sa juhuslikult rakette ei müü? :p), mis on märguandeks mulle, et ma võin tagasi tuppa tulla :p Eile oli minu kord põrandal magada ja peale mõningast sebimist, korraldamist ja tekkide jagamist jäin ma ka tõepoolest magama, et hommikul peale kella kuut kottpimedas kisendav äratus kinni vajutada ja tunnike hiljem Toomemäest Santa Clause Is Coming to Towni ümisedes tihedas lumesajus üles rühkida. Homne päev algab täpselt sama vara, mis on tore, sest õhtul magama jäämisega mul enam probleeme küll ei ole.

Täna oli jõulude ootamise päev, mis tähendas tegelikult aulas jõululaulude laulmist. Erilist jõulunnet ei tekkinud, kuigi akna taga sadas lund ja päkapikke oli piisavalt.

Kõik on natuke kreisi :)