Pean tunnistama, et ma ei ole viimasel ajal just kõige usinam blogija olnud. Viimastel nädalatel on mind tabanud selline uue informatsiooni tulv, et vahel tundub, et ma olen sinna täiesti ära uppunud. Kõike igatahes meeles pidada ei jõua ja hambaarsti aja suutsingi ära unustada (kusjuures mul oli see korralikult üles kirjutatud). Ületanud olen ma ennast viimasel ajal igatahes rohkem kui iial varem. Eks neid eneseületusi tuleb veel, aga kõik läheb lihtsalt sellise tempoga, et vahepeal ei ole üldse aega mõelda ja pabistada. Mina ja avalikud esinemised ei ole olnud just kõige paremini kokku sobiv sõnapaar, nüüd olen aga selle paari kokkusobitamisele mitu sammu lähemal. Loomulikult ei saa seal lingi all kirjeldatut kuidagi moodi võrrelda viienda klassi ees seismisega, aga algus on tehtud. Vähemalt ei mõtle ma kordagi sellele, et kuusteist paari silmi mind kogu tunni vältel puurib. Eelmisel nädalal avastasin oma üllatuseks, et ma suudan korraga rääkida ja näiteks cd pealt õiget kohta otsida (mis ei ole iseenesest ju teab mis keeruline ülesanne) või miskit tahvlile kirjutada või midagi hoopis muud teha. Varem oli rääkimiseks rääkimise aeg ja kotist pastaka otsimiseks kotist pastaka otsimise aeg :p Ja tegelikult on täiesti võimalik korraga kedagi kuulata, midagi kirjutada ja kedagi keelata, just sellises järjestuses :) Õnneks on lapsed ülitoredad ja distsipliiniprobleeme põhimõtteliselt ei ole siiamaani esinenud. Kõige hirmuäratavam on muidugi see, et mulle tõesti meeldib õpetada :))) Aga ma tean, et mitte kõik klassid ei ole sellised kukupaid ja mul on seega kogu asjast jäänud täiesti idealiseeritud mulje. Mulje võib muidugi muutuda, kui ma kümnenda klassi ette pean minema :s Selles mõttes on õpetajakoolituse praktikakooliks valitud täiesti vale kool - tunnis valitseb kord ja õpetajale vastu ei hauguta. Nii võibki arvama hakata, et tunnid on igal pool nii toredad, kuigi tegelikult ei ole ju...

Tegelikult tahtsin ma täna kirjutada hoopis Dave Bentoni ja ühendatud gospelkooride kontserdist, mis oli äärmiselt ilus :) Benton ei üllatanud tegelikult millegagi (ehk ainult sellega, et päriselus on ta veel pruunim kui telekas), aga ta lihtsalt on nii mõnusalt päikseline ja teda on alati hea kuulata. Gospelkoorist olid selgelt puudu paksud neegrimutid, aga ma ütleksin, et ka tagasihoidlikud eesti lauljad liigutasid ennast oma elektrijänesliku dirigendi eestvedamisel üsnagi energiliselt. Ja kirikus ei olnudki ma midagi nii tempokat kuulanud :) Samuti ei olnud see kirik tõenäoliselt ammuilma sellist rahvamassi näinud, sest eestlaslikul ahnusel ei ole ju piire - miks müüa nii palju pileteid, kui on kohti, kui saab müüa ka väga palju rohkem ja siis kes ees see mees.

Päeva mõte on NICOLE KIDMAN'S CAT (just don't ask).

P.S. Kas sa kujutad ette, et keegi lasigi ühikas meie ukse taga koridoris mingi raketilaadse asja lahti?!?! Ideevarastajad!!! Ja see kärsakas, mis siis tuppa tuli, weeeeeeeee..... Meil oli isegi juba külm, akna lahti hoidmine just eriti sooja ei andnud, aga muidu ei olnud mitte kui midagi hingata ka (kesse käskis pidevalt hingata, eksole?).