Conversations about nothing appear to be about something.

Word of the day - PERPLEXED.

Küsimus: Kas vahel ja vahel on ka vahel vahe vahel?

Vastus: Vahetevahel on vahede vahedel vahedad vahe-vahe
vahevahed vahel, kuid ainult vahetevahel.

Küsimus: When a doctor falls ill, another doctor doctors the doctor. Does the doctor doctoring the doctor doctor the doctor in his own way or does the doctor doctoring the doctor doctor the doctor in the doctor's way?

Vastus: ?

Off the subject (emmm... was there such a thing as a subject?) - peale tänahommikust pahtli lihvimist istusin keset seda tolmust tohuvapohu ja mõtlesin, et see kõik on täitsa nutuselt lootusetu. Istusin kohe päris tükk aega. Lõpuks võtsin end kokku ja otsustasin, et kui ma tahan veel selle aastanumbri sees näiteks telekat vaadata või tugitoolis istuda, pean ma ennast püsti ajama, tolmu kokku pühkima, vett tooma, uue pahtli valmis segama ja lae ära pahteldama. Nii ma siis ajasin ennast püsti, pühkisin tolmu kokku, tõin vett, segasin pahtli valmis ja pahteldasin umbes 4 tundi lage, nii et silme eest oli must, või noh, pigem ikka valge või tegelikult hoopiski helehall.

Lugupeetud "Teenijanna loo" eesti keelde tõlkinud tõlkija, kelle nime ma siinkohal ei nimetaks!

The Book of Job ei ole mitte mingil tingimusel tõlgitav kui töökohtade register.

Kas Pauluse 1. kirjast Timoteosele pärinev Let the woman learn in silence with all subjection tähendab Naine õppigu vaikselt täielikus alistumises nagu on kirjas eestikeelses Piiblis või Naine õppigu täielikus alandlikkuses vaikust nagu arvab tõlkija? Ja kui see nagunii inglise keeles Atwoodil ja Piiblis sõna sõnalt sama on, siis miks ei oleks võinud ka eesti keeles Piibli tõlget kasutada? Nüüd surume siis naised nii alla, et pole enam vahet, mida ja kuidas nad õpivad vä?

Nördinud Irvikkala, et nad on julgenud Atwoodi ära lörtsida (kange virisema küll, aga sellegipoolest ei kavatse ise tõlkima hakata, jumal hoidku selle eest).

Elagu kipskrohv, pahteldamine, ülijaburad msn-i vestlused, pahtlipotti üleöö tekkinud liivahunnik, tolm, elu peaaegu et ilma elektrita, praht, pahteldamine, külmkapp, absurdihuumor elutoas, pahtlilabidas, 2 eriti entusiastlikku lammutajat, poolmatt saunalakk, akna kaudu kulgev koer, pahteldamine, relakas, raamatud, õunauputus, pikendusjuhtmed, kolm üleliigset kappi ja üks üleliigne laud keset mu tuba, streikiv taskulamp, lihvimine, europistikud ja pahteldamine!

Ja palavad tervitused PsychoBunny'le :) Loodan, et toal sein jälle ees!

Täna kurke korjamas...

...tekkis L-il mingil hetkel küsimus, et millised read ma juba ära olen korjanud. Täiesti asjakohane küsimus, millele järgnes minu suht pikk ja keeruline seletus. Lõpuks nägin teiselt poolt rida kurgitaimede vahelt minu juba korjatud ritta ulatuvat L-i kätt, mis sealt rõõmsalt kaks suvekõrvitsa mõõtu kurki noppis. Enam polnud pikki ja keerulisi seletusi vaja - just just, see rida, kust need kaks hiiglast pärit olid ongi täpselt see, kust ma juba ära olen korjanud :p

Ja eile õhtul käisin kontserdil - äärmiselt hea elamus oli. Päeva sõnaks olekski kontserdi pealkiri ehk siis midagi sooja ja helget nagu seal kõlanud muusikagi :)

Teeme teadust

Eriti meeldis mulle see uudis :)
Whan that Aprill, with his shoures soote
The droghte of March hath perced to the roote
And bathed every veyne in swich licour,
Of which vertu engendred is the flour
ruulib täiega ;)

Tolmuahv

Täna sai siis lõplikult selgeks (mitte et see juba ette teada poleks olnud), et mina pluss pahteldamine tähendab seda, et veel möksisem kui pahteldatav koht olen mine ise. oijah. Ja kui toanurgas olevaid suuri vahesid täidad (mida enamikus korralikes majades vist õnneks ei leidu), ära iialgi ürita nurka mööda alla jooksvaid lahtisi juhtmeid montaaživahuga ära peita. Istusin pärast tund aega seal nurgas ja lõikusin kiht kihilt väljapaisunud vahtu välja, et jumala eest oma internetijuhet ja telefonijuhet kogemata läbi ei lõikaks. Seekord õppisin kellegi teise vigadest, sest mina polnudki selle geniaalse ämbrisseastumise autor. Korstnajala küljest vana värvi ja krohvi mahalihvimisest põnevamat tööd annab ikka välja mõelda. Lõpuks läksin kergema vastupanu teed - puhastasin ära ainult selle osa, mida ma üle ei kavatse värvida. T disainis veel kenasti ülemineku värvitud ja värvimata osade vahel ja kui ma nüüd kuskilt välja tõmban veel mõned eriti pikergused igivanad tellised (sellise kujuga, mida mul vaja läheb loomulikult enam ei tehta), saab paar eriti pudedat kohta ära vahetada ja asja üle värvida. Tunnen korstnajalale südamest kaasa, pole üldse kerge, kui sind nii auväärses eas veel mingite elektriliste riistapuudega raputatakse ja paksu tolmuga üle puistatakse. Tolm oli võrreldav sellega, kui me lakas lae pealt vana soojustust maha kakkusime. Vähemalt oli seal mingi süsteem ja loogika - kõigepealt paks kihti mingit ebamäärast tolmu, siis korralikult laotud viljavihud (kusjuures need nägid välja nagu oleks nad seal seisnud heal juhul paar aastat mitte mitu korda paarkümmend - huvitav, kas mõni muuseum oleks huvitatud selliste superhästi säilinud viljavihkude eksponeerimisest? ega vist, sest kahjuks pole ühegi kuulsama inimese käsi neid suure tõenäosusega iialgi katsunud :p), siis järjekordne kiht ebamäärast tolmu ja siis savi. Soojustus missugune. Üleüldse on viimase nädala jooksul mu sõnavarasse tunginud sellised põnevad olevused nagu alküüdvärv, supp, pingutustala, kuuekümnene liivapaber, nakkuvuse parandamine, karestamine, taldlihvija, linaluuplaat jne. Nende hulgast juba on, mida päeva sõnaks valida.

Saarelt tagasi

Suurpäevad on need, kui leiad peale raamatu lõpetamist, et vot see oli alles Raamat (suure algustähega). Üks selline suurepärane päev jääb eelmisesse nädalasse - ma olin hirmus õnnelik, et keegi midagi nii supertoredat oskab kirjutada! Ja veel eesti kirjanik :) Siinkohal peaks siiski ka ära mainima, et tegu oli uue lasteraamatuga... Ja kui juba ülestunnistamiseks läks, siis oli see üks väga muinasjutuline jutt (täielik dokumentaal nagu meil siinpool öeldakse :p)... Aga minu mõttemaailmaga läks äärmiselt täpselt kokku, lisaks veel mõned ootamatud paralleelid paari mu tutvusringkonda kuuluva inimesega. Kohe näha, et täpselt eakohane kirjandus :)

Off the subject - huvitav, mis vägi on sundinud Dvorakit sellist uljast harjassoengut endale teha laskma? Eks homme õhtuks ole näha, kuidas see ta tulemusele mõjub. Siimaani on ta küll harjumatult lõbus olnud ja truuks jäänud oma pruunide silmade päikeseprillide taha peitmisele :) Samas, teivashüppe kvalifikatsioonis tellingud kohe päris laiali lammutanud soomlase sinisele harjale jäi tšehhi soeng küll kõvasti alla... Tomaš oleks ikka võinud juuksed Tšehhi lipu värvides üle võõbata, eriti veel nüüd, kui areenil enam pole Islandi lipu karva habemega Jon Arnarit :(

Tänased päeva sõnad on OPTOMETRIST ja NAKSITRALLID ehk NAKSIMETRIST ja JÄLLE NEED OPTOTRALLID. Ära selle pärast oma pead vaeva, et sa mitte Muhvigi (või mitte Sammalhabetki või mitte Kingpooltki, kui nemad paremini peaks sobima) aru ei saa, hetkel polnudki vaja mõista. Tegelikult konkureerisid nende päeva sõnadega äärmiselt edukalt ka MERERÖÖVLID ja PIRAADID (sest keskmiselt suurem mereröövlite kontsentratsioon hiljuti nähtud filmides "Kariibi mere piraadid" ja "Pipi Lõunamerel" ning loetud Juha Ruusuvuori raamatus "Läänemere mereröövlid. Piraadilugusid Põhjalast" hakkas vaikselt mõju avaldama) ja lõpetuseks tahaks öelda, et KAAPRIPATENT on ka äärmiselt armas sõna :)

kitty kitty

Naabrid läksid Venemaad avastama. Neljaks päevaks. Ah et mis mul sellest? Tundub, et üht koma teist ikka on ka:
1) ma olen harjunud, et keegi neist ikka kodus on
2) seega on mul üsna igav
3) nende kass ei ole harjunud üksi kodus olema
4) seega on ka kassil hirmus igav
5) siit loomuliku jätkuna 1)+2)+3)+4)=5), mis tähendab seda, et ma nõustusin T pealekäimise tulemusena kuni naabrite enda tagasitulekuni kõik ööd nende juures ööbima, et Ronja ei peaks üksinda kodus olema

Ja see on juba ülim kassiarmastus.

Eile vaatasime siis koos Ronjaga Johnny Depi filmi. Johnny Ronjat eriti ei huvitanud, teda huvitas palju rohkem see, et ta saaks ronida mulle võimalikult lõua alla, et ma üle tema karvase kogu filmi ei näeks või istuda otse ekraani ette, eesmärk tõenäoliselt sama - et ma filmi ei näeks. Pilgu filmile heitis ta ise korraks vaid siis, kui Mort alias Johnny oma vannist hiire leidis ja mul on kahtlaselt karvane aimdus, et tema tähelepanu pälvis ka see stseen ainuüksi hiire pärast.

Vähemalt oskab Ronja mu eneseohverdust hinnata ja on käitunud äärmiselt armastusväärselt. See tähendab seda, et ta ei ole siiamaani mind veel öösel ninast hammustanud (mida ta on varem korduvalt teinud nende öömajalistega, kes talle ei meeldi).

Päeva sõna: SALAJANE.

HP

Mul pidi selle eelmise sissekande kirjutamise ajal küll päikesepiste olema. Ja kas see positiivsuse puhang leidis aset tõesti alles sellel esmaspäeval? Täna olen ma täiesti lohutamatult kurb Tolkieni maailmaga võrdselt ebareaalses maailmas toimunu pärast. Päris ohtlik, kui võlumaailm peas pärismaailmaga seguneb. Aga mul on tõesti selline tunne, nagu surnud (see oli ju ammu teada, et keegi saab selles osas surma, nii et ei riku ma siin kellegi lugemiselamust) oleks keegi, keda ma päriselt tundsin. Siriuse tapmine oli juba liig mis liig, aga nüüd astus JKR küll kõigist piiridest üle. Ma olen enda peale suhteliselt tige, et ühel tühipaljal RAAMATUL on mu meeleolude üle nii palju võimu.

Kapis oli katki läinud Sarumani pildiga joogiklaas. Gandalf, Frodo, Arwen, Aragorn ja Legolas on veel üsna terved. On äärmiselt kosutav teada, et kuri saab enne otsa kui hea, ka sellessinatses maailmas.

Väike ekskursioon ühikas

Jõuame siis toa ukse juurde, et sealt välja astuda. Vaade põrandale - ajalooline vaatamisväärsus - siin astus kunagi sinise tallaalusega hiiglane (heh, oleks peaaegu kirjutanud hiidlane, kohe näha, kuhu suunas mu mõtted tüürivad :p)

Järgmine vaatamisväärsus on koridor. Hirmus pikk ja alati pime. Kuskil seal kauguses koridori lõpus asuvad elutähtsad ruumid - kolmepliidijakahekraanikausiruum, neljakraanikausiruum ja peldik (vabandust väljenduse eest).

Esimene pikem peatuspaik - köök.

Köögis elavad igasugused olevused - kellelegi Meelile pühendatud ontlik meesinimene, kellel veel sarved maha jooksmata, nõuab majajuhataja nimel tähelepanu ja palub prügi tubadest kööki mitte tuua.

Talle sekundeerivad üks krõllis silmadega olevus ja...

...ja üks punaseid hallutsinatsioone nägev luukere.

Järgmise peatuspaiga uksel ilutsev kiri teatab, et tegemist on Euroopa Liidu infokeskusega,...

(pildi eest tänud psychodelicate girl'ile)

...mis näeb seestpoolt välja selline (neljas kraanikauss ei mahtunud pildile).

Kiirvaade peldiku laele (iseenda nina tervise huvides ei tasu mainitud ruumi eriti kauaks jääda).

Edasi võib juba keldris asuva duširuumi poole suunduda. Seal ootab ees järjekordne pikk ja põnev koridor, mis on kunagi olnud täitsa kollast värvi.

Koridori laes jooksvate torude väljanägemisest ei tasu heituda. Vett (ka sooja) reeglina jätkub.

Duširuumi ukse tunneb kaugelt ära - iga intelligentne dušivõtja oskab sildi "Koristus 12.00-13.00" ridade vahelt välja lugeda, et tegu on just duširuumiga.

Duširuum ise näeb seestpoolt välja siis selline - võrratud kummist matid, oranžid plastmasstoolid ja mustaks värvitud radiaatorid...

Uuema aja hõngu toovad ruumi päris kobeda väljanägemisega puust pingid ja plastmassist prügikastid.

Detailidest hakkavad silma duššide kõrval rippuvad plastmassist karbid,...

...võretatud lambid, millest enamus ei põle,...

...nurgas tolmuvad nagid,...

...kohad, kus kunagi on olnud nagid...

...ja üks eriti kole toru.

Välja pääseb loomulikult ukse kaudu...

...ja trepist tagasi üles minnes.

Täna õues natuke sajab

The three slogans of the Party:
WAR IS PEACE
FREEDOM IS SLAVERY
IGNORANCE IS STRENGTH
(from the book - The Theory and Practice of Oligarchical Collectivism - by Emmanuel Goldstein, qtd in George Orwell 1984 :p)

An old rhyme:
"Oranges and lemons," say the bells of St Clement's,
"You owe me three farthings," say the bells of St Martin's,
"When will you pay me?" say the bells of Old Bailey,
"When I grow rich," say the bells of Shoreditch,
"When will that be?" say the bells of Stepney,
"I do not know," says the great Bell of Bow.
(remembered by only some people in Oceania)

Narnia lugude teise osa "Prints Caspian" lugesin ma siiski läbi ja oli pisut parem kui esimene. Kaalun tõsiselt ka järgmiste osade lugemist. L igatahes arvas, et temale ei ole neid rohkem mõtet pakkuda.

Väike armas Matu

Kata sõidab rattaga tänaval meie väravast mööda, Matu istub rõõmsalt pakiraamil oma toolis. L istub toa ukse ees trepi peal ja tahab teada, mis Kata õhtul teeb. L hõikab Katale: "Kata, mis sa teed?" Kata ei jõua veel suudki lahti teha, sest Matu (2 aastane 2 kuune lobamokk ja üldse mitte suu peale kukkunud) hüüab vastu: "Rrrattaga sõidab!!!" Matul endal selline nägu peas, et ei no tõesti L, oled suur mees ja puha, aga ise aru ei saa, et emme sõidab rattaga!

Natukese aja pärast istub Matu keset õue maas ja loetleb oma elus eriti tähtsaid asju: "Mootorrrrrratas! Murruniiduk! Trraktorr!"

Veidi hiljem toimub ühine ujumaminek. Jõe äärde jõudnud, kargab suurem osa seltskonnast eesotsas Netiga kohe vette, Katal läheb kaldal natuke aega. Matu palub siis emmet: "Emme, ära mine ujuma!" Kata: "Miks ma ujuma ei tohi minna?" Matu tõsine vastus: "Sest terve jõgi on (siinkirjutaja nimi) täis!" See on tõesti piisav põhjus ;)

Päeva sõna on LUMERÕNGAS (täispuhutav ümmargune asi, millega saab talvel mäest alla lasta - snowtubing). Ja loomulikult saab sellega suvel mööda jõge pladistada ja eriti efektiivselt Neti vedamisteenuseid kasutada ilma, et oleks vaja karta, et mingid eriti nilbed vetikad kõhu alt läbi jookseksid. Ja nuuuuuuks, keegi on tammi lahti teinud ja vesi alaneb nüüd jões mühinal :(

Tänane päev oli igati kordaläinud. Sadasin T-ga pildistamas käies kenasti ühest künkast tagumendi peal alla ja maandusin nõgesepõõsas. AiAiAiAi. Aga fotokas jäi vähemalt terveks. Tagatipuks pidime veel üle traataia ka ronima. Ma olen selliste asjade jaoks juba liiga vana! Aia pealt käisin ma ka istuli alla ja äestasin päris korralikult põlve ära. Kui siia lisada veel lõputud veealused kokkupõrked Neti küüntega, näen ma üle kere ikka päris kriim ja sinililla välja. Ja nõgesekublad endiselt valutavad!

Päeva sõna: ŠOKEERIV. Sain järjekordselt teada midagi, mida ma tegelikult eriti teada ei tahtnud. Sest mitteteadmine oli palju parem. Veendusin jälle kord, et inimesed suudavad üllatada, korralikult üllatada... Ka need, keda sa oled tundnud nii kaua, kui sa ennast üldse mäletad või hoopis nii kaua, kui nemad siin ilmas elanud on. Ja siis sa kuulad ja unustad üllatusest suu lahti ja mõtled, et jumal küll, kas jutt käib ikka tõesti neist samadest inimestest. Aga ma lubasin selle koha pealt oma suu kinni hoida ja hoian ka.

Mittevajalik Mõttetus

Täna koristades jäi mulle silma üks roosade sukkpükste kaltse täis topitud säär, mis mul millegipärast seinal rippus ja millega ma juba nii harjunud olin, et ma enam üldse tähelegi ei pannud, et see mul seinal ripub. Samal hetkel tekkis mul ka meeletu soov see pika vorsti moodi moodustis otsemaid ära visata. Jutt käib loomulikult kuue aasta tagusel rebaste ristimise peol (kui ma ei eksi, siis tuli seal isegi midagi eriti pühalikult tõotada, käsi Saagpakul) kõigile noortele ja rohelistele inglise filoloogidele jagatud imetoredatest sabadest. Imetoredaks tegi täna pidulikult ära visatud sukksaba eelkõige ta suurepärane lendamisoskus, mida ta tollel ammusel õhtul/öösel edukalt demonstreeris nii pea, kui me kodu poole kõmpima hakkasime. Oli ju hirmus vahva saba niisama käes viibutada. Eriti vahvaks läks asi aga siis, kui sukasäärt kooshoidev haaknõel järele andis ja viiiuuhhh pool saba sisust keset sõiduteed laias kaares laiali lendas. Ma ei kujuta ette, kas minuga koos olnud ühe teise saba omanik seda pööraselt koomilist hetke veel mäletab, aga naerust kõveras olime me igatahes mõlemad. Kokkuvõtvalt oli tänase sissekande mõte siis järgmine: ma suudan ikka otsatult mittevajalikke asju alles hoida...

Niisama (ideede hapukurgihooaeg)

Sattusin kogemata vaatama National Geographicu üllitist sarjast film ja tegelikkus, kus otsiti paralleele LOTR-i ja reaalse elu vahel. Osad neist ühisjoontest olid üsna ootuspärased, osad aga ikka päris üllatavad. Ma saan veel kuidagi aru, et Aragorni võiks võrrelda William Vallutajaga ja eks nende mõlemaga käib kaasas ka mõõga lugu... Aga Aragorni kuninganna Elizabeth I-ga (siduv teema armastus)? Ega Gandalfilgi väga vedanud - tema oli segu Benjamin Franklinist kui lihtsalt väga targast mehest ja William Cecilist kui võimekast nõuandjast. Kuningas Théodeni salakavala nõuandja Gríma alias Wormtongue'i võrdlemisel Rasputiniga oli vähemalt täppi pandud, sest kust sa neid õelaid kaaskondlasi mujalt ikka leiad kui Venemaalt, sedakorda siis tsaar Nikolai II õukonnast. Sarumani ja Hitleri võrdlus kuulus kahtlemata ootuspäraste hulka... Kokkuvõttes tekkis tahtmine uuesti LOTR-i lugema hakata, aga seda tuleb veel natuke kaaluda, sest rangelt võttes oleks mul oma ajaga ka palju muud peale hakata. Pealegi lõpetasin just Narnia lugude esimese osa ja ei oska hetkel üldse seisukohta võtta (ka selles osas, kas lugeda ka teist osa või mitte), sest midagi jäi seal nagu puudu. Kuigi nimi Mahekastilise Varakella loss kõlas üle mõistuse hästi (peale põgusat googeldamist kõlab see nimi veel võrratumalt paremini, sest kui ma nüüd väga valesti aru ei saanud, siis inglise keeles on lossi nimi Cair Paravel. Milline geniaalne mõttevälgatus tõlkija poolt :p) Seega on vist kõige targem kannatamatult Potteri kuuendat raamatut oodata.

Reaalsemast elust ka - teisipäev ei olnud ühele nelja-aastasele tüdrukutirtsule just kõige parem päev, kõigepealt õnnestus tal keset jõge kivilt vette pudeneda (ta tõmmati veest küll sama kiiresti välja, kui ta sinna sisse sai) ja siis ronis ta koos ühe omavanusega redelit mööda lakka, aga sealt enam alla tulla ei julgenud. Tekkis ikka paras paanika, sest laps oli kohe tükk aega täitsa kadunud. Üleüldise müra keskel keegi siiski kuulis lakast tulevat hädist häält ja lõpp hea kõik hea.

Jõega seoses peaksin tänama seda inimest, kes on otsustanud lasta tamm kinni panna, sest jões on vesi tavalisest rohkem kui poole meetri võrra kõrgem. Kuuldavasti pidid tammist allavoolu asuva kalatalu tiigid küll varsti kuivale jääma, mis on muidugi kurb, aga samas - nii kõrge veeseis on ujumiseks ikka hirmus tore küll. Samal arvamusel on ka mu isiklik ujumismootor Neti, kelle veoteenuseid kasutades peab aga eriti valvas olema, sest ta armastab liiga tihti käia kõrkjaid uurimas ja vesikuppe ampsamas. Seda arvestades ei oleks ma pidanud eriti hämmastunud olema, kui Neti kaelarihmast kinni hoides ja mõnusalt selili ta järel lohisedes leidsin end ühtäkki keset kaunis suurt veetaimede rägastikku (polnud just KÕIGE meeldivam üllatus).

Tänast päeva sõna asendab päeva mõte (sorteerisin oma paberipahna ja leidsin ühe lehe ülaservale kritseldatuna) - KIRVES EI OLE MÄNGUASI, RAIU SEE ENDALE PEALUUSSE!

Lõpetuseks veel sellest artiklist. Eriti meeldib mulle esimene soovitus:

•Veeb on peaasjalikult visuaalne meedia. Hoia oma lood nii lühikesed kui võimalik, sest keegi ei viitsi lugeda pikemat kui ekraanitäit teksti.

Loodan, et annad mulle andeks, sest tundub, et mul on väike loba pidamatus ja ma enamasti ei suuda mitte kuidagi ainult ekraanitäiega hakkama saada. Kui ei viitsi rohkem kui ekraanitäit lugeda, pane oma ekraanile väiksema fondiga kiri (ehk mahub siis ära :p) või ära loe üldse, su oma vaba valik ju!

Vapper vabatahtlik hansapäevadel

Kolm päeva hullumaja! Väga vahva oli, kuigi jalad olid üle mõistuse väsinud ja kohati aeg venis lausa väljakannatamatult. Pole Tartus elu sees nii palju rahvast kesklinnas näinud, eriti öisel ajal. Ja ka armas proua linnapea pole nii tihedalt rahva ees figureerinud, ei öisel ega päevasel ajal. Vabatahtlike igakülgse tunnustamise pärast igatahes kurta ei saanud :) See selleks. Sedakorda on illustreeritud materjal. Ja alustada tuleb ikkagi sellest kõige tähtsamast. See kõige tähtsam oli Jaani linn, vähemalt minu jaoks. Ja Jaani linna kõige tähtsam paik oli loomulikult Jaani kirik oma terrakotaskulptuuride ja sajandite taha ulatuva ajalooga.

Jaani kiriku kõrval oli loomulikult Jaani linna kui kaunite kunstide linna teiseks keskuseks vastavatud Antoniuse gild.

Gildihoones asusid mitmesugused kojad nagu vitraažikoda, nahakoda (pildil), vaiba- ja lapikoda ning savikoda ja ruumitekstiili, portselanimaali, majoolika, puunikerduse ning moe- ja stiilistuudiod,...

...maja ees käis kauplemine...

...ja maja taga oli gildi euroremonditud õuel väike ja armas Jaani linna lava, kus kolme päeva jooksul astusid üles väga erinevad esinejad alustades Gdanski tuleneelajate ja karkudel kõndijate, Tartu Üliõpilasteatri ning suupilliklubi Piccologa ja lõpetades Saltatriculise ja Ellerino, Sigyn Brassi ja metsasarveansambliga.

Selline näeb aga Antoniuse õuel välja üks majasein lähivaates.

Kuna gildi sopiline õu läks sujuvalt üle Tampere maja hooviks, mahtus sinna lisaks paljude teiste tsunftide töö- ja õpitubadele ka muinasjutulise väljanägemisega keraamikute meistriklass...

... ja väike muhe päkapikk, kes sepa tegemistel silma peal hoidis.

Hansalisi oli mitmesuguseid - nii pakse, peenikesi kui ka...

...päris parajaid.

Mõned pidulised tuli küll ka rahva hulgast kinni püüda ja häbipostile toimetada, olgu siis nende kuriteoks kasvõi armujookide segamine.

Auväärt linnarahvas kogunes reede õhtul tuhandete kaupa Emajõe äärde tuleskulptuuride etendust "Päikesekaravan" vaatama, sest põlema oli lubatud süüdata isegi kaarsild isiklikult. Tossu oli kahtlemata rohkem kui rubla eest.

Lõpuks venisid silla alt välja päikesemaa asukad, põlevad ujuvkaamelid, kes truult suurt tulekera vedasid.

Laupäeva öösel tulevärk Emajõel jätkus. Pimeduse varjus purjetas kohale hansalodi ja sättis ennast keset jõge ootele.

Peale enam kui pooletunnist ootust pandi paljureklaamitud lodi põlema. Nii lihtne see oligi.

Lõvid jäid kenasti puuri ka pühapäevahommikuse pannkoogiküpsetamise järel (üritus, mis oli välja kuulutatud kui pannkoogisöömine lõvidega), kuigi...

...mõned temperamentsemad tüübid julgesid taielda ka lõvipuuri peal.

Lõvidest vähemohtlike loomadena olid kohal ka hobused, kes hoolega selle eest hoolitsesid, et Tartu tänavatel oleks tavalisest 100 % rohkem hobusesõnnikut.

Seega oli tunduvalt esteetilisem kohale tulla vankriga, kuhu ette polnud vaja hobuseid rakendada.

Iga pidu saab lõpuks otsa, isegi keskaja oma. Kuna nimetatud ajaperioodil korraldati rongkäike iga olulise, vähemolulise ja mitteolulise sündmuse puhuks, tuli hansapäevad ka väärikalt lõpetada. Kuidas siis muidu, kui ikka ühe suurejoonelise lõpurongkäiguga, kuhu oli kogunenud üks vapper kits (ja suure tõenäosusega ka üks veel vapram kukk, keda oma silmaga küll näha ei õnnestunud, kuid kes lõputseremoonia ajal ennastunustava kiremisega korduvalt mängitud signatuuri järel rahva seas elevust tekitas) ja...

...palju värvikirevaid pidulisi :)

Nii need 25. rahvusvahelised hansapäevad siis otsa saidki...

What does 'error' mean? And the right answer is...

ERROR - What you made when you first walked into a computer showroom "just to look."

HARDWARE - Tools, such as lawnmowers, rakes and other heavy equipment you haven't laid a finger on since getting your computer.

IBM - The kind of missile your family members and friends would like to drop on your computer so you'll pay attention to them again.

MENU - What you'll never see again after buying a computer because you'll be too poor to eat in a restaurant.

WINDOW - What you heave the computer out of after you accidentally erase a program that took you three days to set up.

Mõned mu lemmikterminid Marfa väikesest arvutisõnastikust "Mida tegelikult tähedab..."

beautiful awesome a tribute to teet colourful a highly unusual view on the nature around us these things do exist not that i have seen them as vivid as that in the mystical darkness over there quite far away in the place where sunday never ends

PISIKE PARADIIS

Kohe näha, et algas dokumentide vastuvõtt

Eile oli ülikooli peahoone fuajee paksult täis rohelistes T-särkides (kui õigesti mäletan, siis kirjaga SEB Eesti Ühispank) tegelasi, kes üritasid noori tudengiks pürgijaid kohe enda kliendiks värvata. Loomulikult hakati ka minu kui potentsiaalse uue kliendi suunas liikuma niipea, kui olin uksest sisse saanud. Tegin imekähku pähe ma-tõesti-ei-ole-äsja-keskkooli-lõpetanud-ja-ma-tean-väga-hästi-kuhupoole-minna näo ja kihutasin nii kiiresti kui jalad võtsid ja ruumipuudus võimaldas ümber nurga ja väga sihiteadlikult otse eesti keele õppetooli, et leida paljude teiste seast üles just see kast, kus võiks paikneda mu matrikkel. Enne seda jõudsin veel T-le nõu anda, et tema ju ometi võiks mind oodates ette manada ma-olen-tegelikult-viis-aastat-vanem-kui-välja-näen näo ja lasta endale kõikvõimalikke laenuvõimalusi tutvustada. Selle peale rohesärklased aga õnge ei läinud - ju siis T ei paistnud piisavalt vana välja (kardan, et kui sind ei peeta 14 aastaselt vähemalt viis aastakest vanemaks, ei ole see ka eriline kompliment, sest kõigil on ju hirmus kiire vähemalt välimuselt mingiteks tädikesteks hakata - mul endal pole õnneks endiselt kiiret kuhugi) :p

Päeva sõna on ATESTEERIMINE.

Suvised suurpühad

möödusid lõbusalt :) Aitäh teile, kes te aitasite need lõbusaks muuta!

See hakkab juba varsti X-Filesi meenutama...

Pildistas T.

Fun in the Sun

Look for fun in the sun to touch your heart :) Where did that magnificent thought come from? The answer is: from the daily horoscope of the pisces :p Those horoscopes tend to be a bit poetic, but this time the writer of that stuff has really surpassed himself/herself. What joy!

However, I also found an excellent pisces' horoscope for tomorrow that says:

Deep, quiet study and solitary reflection is favored. You are more taciturn and uncommunicative than usual and don't feel very social. If you are with others, you are likely to turn the discussions into something heavy and serious. Frivolity holds no appeal for you now.

So, PB & p.g. are you REALLY sure you want me there tomorrow and the day after tomorrow and the day after the day after tomorrow? (And it's not a rhetoric question!) Me, all reflective and solitary, and even more uncommunicative than usual (is that possible?!?) :D

Word of the day: LITERATURE.

Koogi eri

Eilne rabarberikeeks sai küll äärmiselt nämma. Meil on endiselt kasutusel Ida Savi vana hea kokaraamat "Saiad, pirukad, koogid" (esimene trükk pärit kuskil 1970ndatest) ja sealt me eile T-ga ühte keeksiretsepti veidi modifitseerisimegi. Vaja läheb:

200 g võid või margariini
200 g suhkrut
5 muna
1/2 sidruni riivitud koor ja mahl (sidruni asendasime sujuvalt rabarberiga, suvalises koguses)
200 g jahu
vormi määrimiseks võid ja riivsaia (ilma viimaseta saab edukalt hakkama, eeldusel, et põhja läheb küpsetuspaber, ja muidugi võib riivsaia alati asendada ka mannaga)
omaloominguna lisasime veel 2 tl küpsetuspulbrit

Vahusta margariin, lisa suhkur ja munakollased, seejärel rabarber ja küpsetuspulbriga segatud jahu. Munavalged vahusta kõvaks vahuks ja sega taignaga. Vala tainas lahtikäivasse koogivormi (tainast saab päris palju) ning küpseta 210-220 C juures 45-50 minutit (meil sai asi nii kohev, et tahtis üle vormi ääre voolata ja küpses 200 C juures umbes 40 minutit, nii et ettevaatust!). Eriti hea on süüa vahukoorega :)

Aitab sellest tšehhi keelest nüüd küll, olgem ikka eestlased.

Eile sai Janiga üks korralik sulgpallimatš maha peetud. Õnnetuseks oli meie isehakanud hüperaktiivne kohtunik pisut ebakompetentne ja üürgas igal mõeldaval ja mõeldamatul juhul inn! autt! nett! Kusjuures mängu seis muutus stiilis 12:13, 12:14, 11:15… Lisaks juurutas kõikvõimas kohtunik süsteemi, mille järgi peale igat korda, kui me suutsime palli kaks korda järjest võrku toimetada, marssis ta musta lippu (mis mulle küll kahtlaselt palju sinist dressipluusi meenutas) uljalt pea kohal keerutades edasi-tagasi üle väljaku – kõik ikka selleks, et lasta meil palava päikese käes kauem praadida. Nii uudsed reeglid tegid ikka päris nõutuks kohe. Peaaegu sama, mis flamingodega siilide pihta põrutada :s Igatahes pidime mängima kahekümneni, aga kaheksateistkümne juures läks punktide lugemine nii lootusetult sassi, et ma isegi ei hakka siis arvamust avaldama, et mina võitsin.

Kõhutuuled

Õnneks leidub entusiastlikke välismaalasi, kes arvavad, et nende kutsumuseks on eestikeelset kirjandust mõnda võõrkeelde tõlkida. Kui sa oled inglane ja üritad tõlkida Peeter Sauterit, siis võib täiesti reaalseks osutuda probleem: what is a "puuks" - the dictionary doesn't tell me. Peeter Sauter says "Lasin ühe puuksu." Hommikul vara oma postkastist sellise rangelt võttes ikka üsna jabura küsimusega e-maili leidmine pani mind rõõmust lausa huilgama :D Hea tuju kohe pikemaks ajaks kindlustatud :)

Päeva sõna on ühe Eesti ansambli nimi, kellele ma hetkel reklaami teha ei kavatse (Puuks (suure tähega) ja kõnealune muusikakollektiiv on omavahel väga imelikku teed pidi ja väga kaudselt seotud, aga kuidas, seda teame ainult T ja mina ja ma ei kavatse liigutada lillegi, et sind sellesse müsteeriumisse pühendada.)

My Day

Täna oli igati kordaläinud päev. Käisin juuksuris, raamatukogus, turul ja poes. Lugesin raamatut (no ok, tunnistan üles, lasteraamatut, aga raamat on raamat!), murdsin ühe kabatšoki taime pooleks (nuuks), võtsin päikest, mis omakorda viis selleni, et avasin ametlikult ujumishooaja (jões loomulikult, veetemperatuuri ei oska ma kommenteerida, ülemäära soe see igatahes ei olnud), tegin paar mõistlikku asja ka ja lõpuks käisin rattaga sõitmas ja leidsin, et ilm on ilus, sinine taevas on ilus, roheline põld on ilus ja elu on ilus. Kõige selle ilu peale harjutasin oma olematut kaks kätt lahti sõitmise oskust, mis peale väikest praktikat polegi enam olematu (praegu võid veel täiesti rõõsa ja rahulik olla, sest hetkel olen veel ühes tükis... kuni järgmise korrani...).

Päeva sõna on VESI. Parem oleks, kui seda oleks ujumiseks vajalikus koguses, sest näiteks jões on veeseis lausa rõõmsakstegevalt kõrge ning vastuvoolu ujumiseks pidi ka tšempion Neti ei-tea-mitmenda käigu sisse lülitama ja sabaga eriti uljalt tüürima.

Pátek, červen 10, 2005

Täna tuli idee muuta blogis kuupäevad tšehhikeelseks. Kõiksugused head ideed tuleb ikka kohe ellu viia. Nii ka see geniaalne idee. Oma järge ootab veel näiteks islandi keel... Nagu näha laiutab siinpool ekraani järjekordne mõttelagedus.

Väike tõlge arhiivi lugejale:
únor - veebruar
březen - märts
duben - aprill
květen - mai
červen - juuni

Päeva tegelased on REYNARD THE FOX, ISENGRIM THE WOLF ja BRUIN THE BEAR.

Aitäh...

Tundub, et üks hea inimene võttis Teo Tahte ja Kontsentreerumis Võime kenasti käe kõrvale ja tõi nad minu juurde tagasi :) Teisena mainitule on vahepeal küll mingid krutskid külge hakanud, kontsentreeruda õnnestub vaid osale asjadele, aga asi seegi, ma ei kurda :)

Päeva sõna on W(H)ACKY (kuna M küsis just hetk tagasi selle tähendust) :)

Võit võidu otsa

Noorkuu seljatas Eesti Muusika Karika finaalis Meie Mehe ja Kristjan Rahnu võitis Arles´is maailma hooaja teise tulemusega 8526 punkti, jäädes Romani hooaja tipptulemusele alla vaid kaheksa punktiga ning tõustes Eesti kümnevõistluse kõigi aegade edetabelis Erki järel teiseks (8815 punktini on veel päris pikk maa, aga ka Nool alustas oma tõelist esiletõusu kunagi ammu, täpsemalt 10 aastat tagasi Götzises, just 8500 punkti pealt). Ma kohe ei teagi, kumma võidu üle rohkem rõõmustada! Või kui nüüd järele mõelda, siis ikka tean ka - vana fänlus ei roosteta :p Väike võit on seegi, et ajal, mil valitsus on kaotanud oma viimsegi mõtlemisvõime, leidub veel mõni selge mõistusega inimene, kelle arvamus minu arvamusega ikka täielikult ühtib. Alates neljapäevast on mind painavate küsimuste hulka seega lisandunud täiesti reaalne küsimus «Kas ma olen idioot?» (altpoolt kolmas lõik artiklis). Vastust teab vaid tuul, kuid väike kahtlus tõesti eksisteerib...

Päeva sõna: PSEUDOKOMPARATIIV (sorry, aga ma olen "vana" magistrant ja õpin hetkel tähendusõpetuse eksamiks - no vot on selline idiootlik hobi, ajada pähe hunnikute kaupa hüperonüüme, paronüüme, meronüüme, holonüüme ja muud jama - milleks?!? et saada veel kord kraad, mis juba eelmisel nädalal ootamatult sülle kukkus? kuna mul ei ole midagi targemat teha? sellepärast, et mulle meeldib lugeda teadusartikleid, kus laused on poole lehekülje pikkused ja kus tekib kahtlus, kas kirjutaja ikka ise ka teadis, mida ta siis täpsemalt mõtles? sest ma olengi tegelikult idioot?).

Once upon a time in wonderland

Eile õhtul (hmm öösel?) vaatasin filmi. Once Upon A Time In Mexico. Pool filmi räägiti hispaania keeles ja teine pool filmi kulus kellegi mahakõmmutamiseks. Or better - I'll rephrase that: veerand filmi räägiti hispaania keeles ja kolmveerand filmi kulus kellegi mahakõmmutamiseks. Mulle hakkas juba mingil hetkel tunduma, et ma saan ka hispaania keelest aru, aga neil hetkedel ma tõenäoliselt magasin.

P.S. Kui oled juhtumisi näinud kuskil elukat pealkirjaga Kontsentreerumis Võime ringi luusivat, siis palun küsi ta käest, ega ta juhuslikult ära eksinud ei ole, sest üks kalake igatseb teda siin pikisilmi. Kui Kontsentreerumis Võimega on juhuslikult kampa löönud ka Teo Tahe ja muud sellelaadsed sellid, siis võiksid kogu pundi kenasti koju tagasi suunata, sest muidu läheb siin kodus olukord juba VÄGA kriitiliseks. Õigem oleks öelda, et ongi juba väga (märka läbivat suurtähte eelmises lauses) kriitiline. Ja kui nad heaga ei taha tulla, siis loodetevasti on mingitki abi ähvardusest, et vastasel korral nimetab Irvik Kala end ümber Lihtsalt Kalaks. Ja kus siis selle häda ots!

P.P.S. Tagatipuks valib WMP mu kaunis pikast nimekirjast tänase päeva esimeseks looks laulu pealkirjaga Pole elul häda midagi. Milline iroonia! Aga hakka või uskuma :)

Refrään:
on meri sinine, on päike kollane.
on meri sinine, on päike kollane.
iga päev mõtlen, mis elust küll saab,
kuid läheb nii, kuis minema peab.
on meri sinine, on päike kollane,
pole elul häda midagi.

Rabast ja rokist

Ei no säh sulle siis hilist varabarokki või hilineva raba rokki või hilineva varba rokki või mida iganes. Nüüd siis päris Rabarock õige pea tulemas ja kõik ja puha.

Päeva sõna: SIREL (õitsevad mul siin akna taga).

Olen tige tapjatiiger. Juba mu pilk paneb kõik hirmust värisema. Kui neid tulpe ainult ees ei oleks...

Modell: Ronja
Foto: erakogu

Tegelikult olen ma äärmiselt malbe.

Modell: Ronja
Foto: erakogu

Speeeeed

Ma sain teada, et olen bobbing bobcat. Kes oled sina?

Loe seda pimedas

Üleeilne virisemise päev lõppes suurejoonelise õudusfilmi vaatamisega T juures. Loomulikult tuli välja, et me mõlemad olime seda filmi varem näinud, aga mis siis ikka... Kohati oli õudne ka! Pärast pidin üksi koju minema, ma parem ei ütle kui "pikk" maa mul T juurest koju on (kujuta nüüd ette kõige lühemat koduteed, mis sinu arvates võib eksisteerida... ah või nii palju meetreid? mööda panid! veel lühem :p). Ühesõnaga, lähen mina siis koju:

Tuul undab puulatvades ja keerutab prahti üles, aknaluugid prõmmivad vastu majaseina, üksik tänavalatern plingib tuuleiilide rütmis, kauguses lööb kirikukell südaöötundi, esimesed rasked vihmapiisad kukuvad sillutisele, aga taevas sirab endiselt kurjakuulutav täiskuu ja tumedad pilved tormavad metsiku raju poolt aetuna kuu eest mööda. Ja siis kostab verdtarretamapanev kõlin, nagu veaks keegi tontlik kodukäija raudahelaid mööda munakiviteed, endal õel irve huulil. Sünkmustad pilved katavad kuu, latern kustub, maale langeb kottpimedus, tuul vaibub, kõik on hetkeks õõvastavalt haudvaikne - kummitus on ahelad ümber oma kaela kerinud ja päris selja taha hiilinud, et sealt siis vargsi kiirustavat möödakäijat.....

Is it fiction? Or fact? Am I really losing tact? Yeah... I guess I am. That's not what happened.

T juurest kojuminek võtab mul tegelikkuses aega keskeltläbi viis sekundit, isegi aegluubis oleks nii paljude asjade surumine viie sekundi sisse nõudnud suuri jõupingutusi. Aga koju ma tõesti läksin, tuul ka undas puulatvades, kusjuures igasugune praht, mida saaks potentsiaalselt üles keerutada on kenasti ära koristatud, ümbruskonnas ei tea ma ühtki maja, milleks oleksid olemas aknaluugid, tänavavalgustus meil reeglina lihtsalt ei põle (igavene kokkuhoiurežiim), siinkandis pole korralikku kirikutki, kirikukellast rääkimata, südaöö oli ammugi möödas, vihma sel hetkel ei sadanudki, seda ma ei mäleta, milline kuu taevas oli, kui üldse oli, kottpime? meil on juuni, mis kottpimedusest te siin räägite? Ainuke asi, mis oleks võinud reaalsuses juhtuda, oli raudahelate kõlin mööda kõnniteeplaate :))) Nimelt nägin paar tundi varem naabri hiigelsuurt, aga läbinisti heasüdamlikku koera meie aias, umbes viiemeetrine kett järel lohisemas. Koos oma ahelatega jalutas ta endiselt aias ka järgmise hommikul, öösel ta lihtsalt hoidus eemale ja säästis mind kindlast šokist. Reaalsus on ka see, et pooled lilled on maha niidetud, porgandipeenras ilutsevad ümmargused jäljed ja terve aed on salapäraseid kriipse täis veetud, niimoodi võiks ju ufosid kahtlustama hakata!

Kummikuteta kummitused ei kummitagi kummalistes kummutites.
Teostus: Irvikkala

Sajab.

Ilmateade lubas sadu. Ja sajabki. Kas ilmateade saju lubamise koha pealt kunagi eksida ei võiks? Kui lubatakse sooja ilma, aga soe unustab ennast kuhugi teise kohta, siis vabandatakse ennast välja sellega, et ilma ei olegi võimalik täpselt ette ennustada. Aga vihma? Kui seda lubatakse, siis vähemalt meil alati sajab, olenemata sellest, kas vihma lubati Põhja-, Lõuna- või Lääne-Eestis. Miks nii? Tahan päikest. Ja kohe. Ja vot käitungi lapsikult. Ja virisengi. Sellise väikese asja pärast. Täna on pahur virisemise päev. Juba hommikust saadik. Ja ma olen päev otsa ühe inimese peale täitsa tige olnud. Ilma põhjuseta. Hea, et ta seda ise ei tea, kus iganes ta siis hetkel ka parasjagu poleks. Millegipärast tunnen ma ennast nagu vihane väike My. Ja see on iseenesest päris naljakas.

Nädalavahetus

Mõned tuttavad hakkavad kooli lõpetama - millegipärast osutusin ma seetõttu sellel nädalavahetusel msn-is eriti populaarseks kujuks (msn-i vältimine ei andnud soovitud tulemusi).

Laupäev - kuule, kuidas sa seda tõlgiksid: integraalvõrrandi tükiti konstantne aproksimatsioon. Loomulikult ei jää see ainsaks matemaatikaalaseks jõleduseks. Ja need võrrandid ei olnud NAGU hiina keel, need OLIDKI hiina keel.

Pühapäev - järgmine suurepärane pealkiri: istutusmaterjali suuruse mõju ajatussibula rohelise pealse saagile. Maakeeli tähendab see siis umbes seda (sõnastasin enne asja kallale asumist värgi ümber ja küsisin üle, kas selle all tõesti mõeldaksegi seda), kuidas mõjutab mulda topitud sibula suurus sibulapealsete kasvamist. Miks inimesed ometi ei ÜTLE seda, mida nad mõtlevad?

Filme

See jäi muidugi märkimata, et mingil õhtul vaatasin eriti jaburat filmi Zoolander. Ma komöödiaid suurt ei armasta, aga selles konkreetses üllitises olid igasugused eksisteerivad piirid ületatud ja asi oli seega täitsa vaadatav, kuigi ma lubatud Carmen Kassi seal ei suutnud nüüd küll kuidagi tuvastada (mitte et see mind eriti kurvastanud oleks, öösel mittemagamise filmis sai tema "näitlejameisterlikkust" juba piisavalt "nauditud"). Aga Zoolanderi lõputiitrites oli Carmen olemas - played herself. Millegipärast meenus mulle Zoolanderiga seoses aga kuskil jaanuarikuus vaadatud üks Johnny Depi film. Peab tunnistama, et peale keskmisest tunduvalt kõrgema jaburuse astme neid miski ei ühendanud küll. Ja kui jutt juba filmide peale läks, siis viimati vaatasin Catch Me If You Can, mis oli päris kobe film ja Leonardo mängis ka hästi (kuigi seda, et ta päris andekas näitleja on, olin juba varem näiteks Raudset maski vaadates täheldanud).

Johnnyst veel nii palju, et selline näeb hetkel välja mu arvutiekraani taustapilt. Silm kohe puhkab peal :) Nii kirev on, et ikoone niisama lihtsalt üles ei leia :D

Eilse tuulise ilmaga suutis L jalgrattaga sõites saada samasuguse kahepäevase peavalu nagu mina neljapäeval tuulise ilmaga ringi vändates. Kusjuures tuli välja, et me sõitsime mõlemad üle ühe ja sama eriti tuulise künka :) Hoidke kõik teised eemale - see on peavaluküngas!

Täna olid raamatukogus teadetetahvlil nii toredad kuulutused:
VIIN MINEMA SU PUURIIDA! (inimene tahtis puid osta)
TAHAD MIND ENDALE? (müüdi akustilist kitarri)

Mul oli päeva sõna ka valmis mõeldud, aga nüüd läks meelest ära :( Päevasõna asendussõna on TEETÖÖD (võimalikult kõikjal ja eriti seal, kust läheb minu marsruut, kas siis jalgsi või mõne sõiduvahendiga).

muru

Mulle tegelikult meeldib muru niita. Pärast on aeda ikka hirmus ilus vaadata. Või tegelikult - ma sõnastaksin selle esimese lause ümber - mulle tegelikult meeldib muru niita juhul, kui plats on mõnusalt lage ja ei pea ümber kõikvõimalike takistuste nõkerdama. Loomulikult jääb selle platsi peale, kus ma reeglina edasi tagasi vantsin aga rohkem kui mitu erisugust takistust. Siis tulebki enne igasugused nukatagused ette võtta, et pärast oleks hea siledale (unistuste ideaal) platsile triipe niita ja üritada mitte mingeid sinka-vonka kriipse tekitada. Eile just kirusin, et milline suslik siin niitnud on, kõik põõsaalused niitmata ja mina pean niidukiga kuskil tikripõõsa all jõristama. Vastus oli suhteliselt lihtne, nimelt ostis üks tuttav endale mõnda aega tagasi muruniidutraktori. Õnneks on meil traktori headuse katsetamiseks muru rohkem kui küllalt. Kui mina esimest korda seda trakatsit nägin, röögatasin üle õue ja müra: "Oiiii kuiii arrrmas!" (ehtnaiselik, ainult asjade välimust hindav vaatepunkt igasugustele masinatele). Aga tõsiselt armas ta ka on, selline kollane ja ümmargune, meenutab natuke mesilast (kollane ja ümmargune mesilane :p). Ühesõnaga teostasin antud tingimustel (traktoriga igale poole lihtsalt ei pääse) oma järelniitmist tunduvalt parema meelega kui siis, kui keegi laiskvorst oleks täiesti vastutustundetult lihtsalt keerulisemad kohad niidukiga vahele jätnud. Nii palju siis mu muruniitmisfilosoofiast.

Ja poest ostsin täna kommi - Kalevi Draakoni komme (miks just neid? pole aimugi, sest ega mulle sellised nätsked asjad eriti ei maitse). Igatahes avasin ma seda kommipakki sularahaautomaadi juures järjekorras seistes nii, et käis väike pauk ja enamik komme lendas suures kaares maha ja veeres laiali. Nagu kommipurskkaev. Lõbus :)

Päeva sõna on JALGRATAS (see küll juba eilne teema, aga kui ikka esimest korda hooajal ratta selga istud, ei maksa kohe liiga pikka matka ette võtta, eriti veel siis, kui õues on paras orkaan ja osa koduteest läheb üle lageda künka ja vastutuult...)

Lihtsalt kolmapäev

Tuli selline tuju, et ostaks endale suvekleidi. Väga imelik tuju igatahes, ma polnud endale vist elu sees varem suvekleiti ostnud (ausalt! või noh vähemalt mitte viimasel ajal...). Kõige imelikum oli see, et ma läksin poodi ja leidsin endale kõigest paaritunnise otsimise järel ka täiesti normaalse hinnaga kenasti lillelise kleidi :) Vahel veab :) Loodan, et seda suve ikka see aasta jätkub ka ja on ilma, kui kleiti kanda saab. Eelmisel aastal ostsin suve algul vettpidava jope ja suvi otsa sadas... Ehk võtab nüüd päike vihmast eeskuju. Lootus igatahes sureb viimasena või ei sure üldse (täna olen optimist ja ütlen, et ei ta sure kunagi).

Muidu on viimased päevad möödunud õppimise tähe all. Täna tegin järjekordse eksami. Üks on veel ees ootamas - mitte ei taha selliste ilmadega õppida. Kui nüüd järele mõelda, siis selle asemel et õppida teen ma nagunii sadat muud asja. Lillepeenarde rohimine on kuidagi eriti armsaks tegevuseks saanud (see ju nii vajalik), alati võib süüa (kasvõi päev otsa järjest, sest see ei ole ju ka ajaviitmine), kuskil niisama ringi uidata (ettekäändeks värske õhu hingamine) või siis eilne tegevus, mis oli muidugi kõige tipp - turnisin mööda katust ringi ja kratsisin eterniidi pealt sammalt maha. L arvas, et ma olen kergem (no selles on tal kahtlemata õigus) ja kuna katus teda äkki ei kannata (milles tal ei olnud õigus), peaksin just mina olema see, kes sinna üles ronib. Ise istusid L ja Em all ning kommenteerisid minu hädist ukerdamist (ausalt öeldes, ega see väga kõrge nüüd küll polnud, aga minu jaoks piisavalt), mis nii viga! Lõpuks turnisime seal L-iga ikkagi mõnuga kahekesi ja kõik pidas vastu küll.

Täna jõudsin raudteejaama ja vaatan, et ühtegi inimest perroonil ei oota. Läks natuke aega, enne kui ma välja nuputasin, mis värk on - täna ju kolmapäev ja bungi päev! Õhtusel tipptunnil Tartu kesklinnast läbi sõites oli eriti omal kohal mu ees istuva noormehe kommentaar, et oo jess, rongiga liiklusummikus :)

Päeva sõna on NARR.

Euroviisud 2

Mõtlesin, et peaks Eurovisiooni kohta ikka paar head sõna ka ütlema :) Mis virisemine see kogu aeg olgu! Mulle meeldis Horvaatia laul, nii et:

I opet
Dunavom plove brodovi
A ti više za mene ne brini
K'o lišce sam, vjetar me raznosi
Vukovi umiru sami

Euroviisud

Eile oli siis Eurovisiooni-õhtu. Ega see õuduse-astmelt peale kontserdi lõppu vaadatud Hirmu faktori kordusele eriti alla ei jäänud. Soome lugu ei saanud ma mitte tõsise näoga kuulata, kust ometi võeti välja selline suurepärane papi, kes meeleheitlikult üritas endast vähemalt 20 aastat nooremat moosipoissi mängida? Ja see riietus? Ja tagatipuks veel see ennastunustav whaaaaaiiitamine. Portugali lugu oli ka ikka täiesti hirmuäratav, selle peale ununes suu kohe lahti. Üleüldiselt demonstreeriti üksteise võidu oma kõigest hingest röökimise võimeid - kes suudab kõvemini kriisata ja selle juures kõige valulisemat nägu teha. Peavad siis kogu maailma tunded nii ebavõrdselt jaotatud olema, et neil vähestel õnnelikel, kellele neid (üleliia) jagatud on, tuleb nende väljendamiseks selline hiina piin läbi elada ning omaenda nahast (ja häälest) välja pugeda? Ja ülejäänud vahivad tuima näoga teiste ponnistusi pealt, sest kui tundeid ei jagu, siis mis sa ikka väänad seal oma nägu.

Päeva sõna oleks WHY (eilse peale mõeldes). Tõepoolest, miks ometi?

P.S. Tänase päeva peale tuleb aga rist teha. Mu armas kassike laekus peale nädalast naabrite juures viibimist lõpuks ometi koju. Aplalt näljane nagu tige hunt ja võikalt lehkav nagu ehtne prükkar - ühesõnaga, oma sõiduvees.

Mõned natuke öised mõtted

Jälle on öö märkamatult kätte jõudnud (mitte küll veel väga hiline). Lisaks sellele, et mul nädalapäevad sassis on, olen suutnud ka öö ja päeva üsna lootusetult ära vahetada. Uni lihtsalt ei tule ja pole enam isegi vaja mõnda teist lolli, kes ka poole ööni msn-is istuks ja mind lõbustaks, saan öökullitsemisega juba täitsa iseseisvalt hakkama (ja päeval magamise korraldamiseks ei lähe üldse abi vaja, aga aitäh pakkumast).

Võib-olla ma siiski peaksin üritama rohkem ja normaalsemal ajal magada, sest vahel lähevad asjad lihtsalt üle piiri. Näiteks siis, kui ma avastasin ennast mingit silti lugedes automaatselt sõnaliike määramast. Veel õudsem oli aga üleeile peale eksamit, kui bussijaama jõudes mingi suvalise seal seisva bussi sildilt Ilmatsalu lugesin ja mõte hakkas automaatselt töötama selle poole, kas see t täht seal keskel võiks olla näiteks vana partitiivi tunnus. Või hoopis vana t-lokatiivi tunnus? Viimane ei ole väidetavalt aga eesti keeles esinenud. Tõenäoliselt on sel t-l seal Ilmatsalus hoopis mingi kolmas seletus, mida ma tegelikult eriti teada ei tahagi... Ma hoopis loodan, that I made my point clear - mu mõtted kipuvad mu kontrolli alt väljuma.

Päeva sõna olen jälle vahepeal ära unustanud. Seda viga annab aga õnneks parandada - ÜHEAVALINE SILD. Eile sain teada, et selline asi on olemas. Milline see selline asi aga välja näeb - sellest polnud mul halli aimugi. Teatasin veel, et minu pärast võib ühe pülooniga vantsild vabalt olla kasvõi kõigi sildade vanaema, aga siis hakkas asi ennast ka huvitama, uudishimulik nagu ma olen (ja noh, mul tegelikult oli ikka reaalselt vaja teada ka, mida see üheavaline sild tähendada võiks). Täna võin siis juba rõõmuga öelda, et minu meelest on Eesti sildade hulgas eriti kenad paekivist mitmeavalised võlvsillad. Sellised natuke romantiliselt muinasjutulised :)

Ühtkomateist

Tea, kas minu huumorisoon on täna kuidagi eriti erk või on pigem teised mõnuga sõnadel voolata lasknud, aga pole kohe ammu niimoodi nende paari blogi üle naernud, mida ma siin regulaarselt loen (on ju ometi nii vahva võhivõõraste eluga kursis olla). Võib-olla aitab inimeste heale tujule kaasa ka see, et lõpuks ometi on maailm veidi rohelisemaks läinud (mis ei käi loomulikult nende tammede kohta, mis mulle aknast välja vaadates esimesena silma jäävad). Peale kolmveerandaastast vaheaega on see rohelus kuidagi pisut harjumatu. Tegelikult jõudis suve(?)hooaeg minu jaoks kätte juba reedel, sest siis tundsin sel aastal esimest korda värskelt niidetud muru lõhna. Miskipärast märgib aga just see lõhn minu jaoks soojema (loe: muruniitmise) aastaaja algust. Ja talvehooaja lõpetasin ametlikult täna - vedasin oma paksu jope Tartust koju!

Ühikas teatas keegi kõvahäälne meesterahvas üks õhtu ukse taga, et tema hakkab kartulikoori sööma. Head isu! ütleks ma selle peale. Kõik kahjuks aga selliseid eluviise ei harrasta. Näiteks eile oli keegi tarkpea köögis pliidi nii endast välja viinud, et see ajas tagaseinas olevatest aukudest paksu sinist tossu välja. Terve koridor oli maast laeni mõnusat vingu täis - harjuta tossusukeldumist nii palju kui jaksad. Keegi oli aga ka sellist olukorda ette näinud, kuna just reedel oli mu riidekappi tekkinud uus kuueliitrine vahtkustuti (mida siiski seekord õnneks vaja ei läinud) - peame ju just meie olema need trepi lähedal toas elavad pritsunaised (hea on, et olen päästeametis korra ka pannitäie tuld ära kustutanud). Igatahes mõjus see ving suhteliselt uimastavalt - köögi poolt tagasi kõmpides pidin mitu korda silmi hõõruma, enne kui veendusin, et see ei ole mitte hallutsinatsioon, vaid päris lihast ja luust vöödiline kass, kes mu ukse taga istub... Istub ja laseb kuuldavale ühe õnnetu nääuuu. Põgenesin kassi eest kähku tuppa, mul kodus ootavast isiklikust elajast enam kui küllalt.

Pühapäeval käisin järjekordselt teatris. Mu repertuaar ulatub lasteetendustest ...hmmm... vanainimesteetendusteni. Vaatasime Vladimiri väljakut ja mis ma oskan öelda - jällegi äärmiselt positiivne kogemus. Tekkis tunne, et olin saalis küll kõige noorem inimene - kui ise olen pärit kaheksakümnendate algusest, siis suurema osa publiku sünniaasta võis tõenäoliselt paigutada sinna 1930. aasta kanti. Aga see ei lugenud midagi, etendus oli mõtlemapanev ja vahepeal nii üüratult kurb, et...

Hambaarst vol. n+x

Pealkiri täna selline, kuna lubasin kunagi, et sellise pealkirjaga asi kunagi tuleb :) Oma lubadustest tuleb ikka kinni pidada! (Ja parem hilja kui mitte kunagi.) Hambaarstil ma tõesti käisin. Midagi väga erilist ei juhtunud. Arst oli uues kabinetis (minu jaoks järjekorras juba kolmandas) ja ei leidnud sealt ühtegi asja üles, lippas siis mitme kabineti vahet. Jälle tehti pilti, aga seekord ei pidanudki meelde tuletama, et paneks selle põlle ka nüüd ikka ette. Röntgenipiltide vaatamisega on juba kord nii, et näed seda, mida loodad nägevat. Me siis lootsime näha põletiku alanemist - keskmiselt rohkem kujutlusvõimet kasutades see tõesti ka õnnestus. Arst rääkis, kuidas ta oli endale vahepeal tõlketööd teha võtnud - oli tõlkinud traktori kasutamise juhendit. Selle peale ei olnud mul kohe mitte kui midagi öelda... Proovi ise midagi arusaadavat kuuldavale tuua, kui pead suud pärani hoidma!

Parem, kui ma poleks kogemata järgmise asja otsa sattunud... (nostalgia? hardly!)

A Philologist's Prayer

Robert St. Vincent Philippe

Our Teacher who art in English,
Proper be Thy Noun;
Thy Adverb come,
Thy Will (and Shall) be done
In Pronouns as in Interjections.

Give us this day our Passive Verb
And forgive us our Prepositions,
As we Decline those who Conjugate against us.

And lead us not into Conjunctions,
But deliver us from Adjectives,
For Thine is the Comma,
And the Period,
And the Colon, forever.

Amen

Kõige esimese grammatikaloengu meenutamine ning veel reedel ja kolmeteistkümnendal (ja see päev alles algas)!!! Milline iroonia.

Elu on ebaõiglane?

Kinkisin L-ile nimepäevaks Kalevi šokolaadi. Ei võitnud miljonit senti... Sõime siis suurest kurvastusest kahe peale pool šokolaadi kohe ära. Teine pool jäi ülejäänud rahvale, keda oli nii umbes poole rohkem kui kaks. Vot seda nimetan ma õigluseks :)

Keemia

Eelmine nädal. Mina aga rahulikult magan bussis, kui hakkab Addams Family tunnusmeloodia kotis üürgama (ja pagana kõvasti ka veel). No mida see L siis tahab? L: Kuule, ega sa ei tea, kust lakmuspaberit saab? Mina: Mida??? L: Lakmuspaberit (nagu oleks see kõige enesestmõistetavam asi maailmas)! Mul on vaja mullaproove võtta. Kas Sa kujutad ette, kust seda saada võiks? (Ja see on siis nii pakiline asi, et peab mind keset päeva üles ajama või?) Mina: Ei kujuta... L: Ega sul tuttavaid keemikuid ei ole? Mina: Praegu ei tule küll ette... Kas sul on seda lakmuspaberit praegu kohe vaja või? Et ma võin põhimõtteliselt uurida.... No ja siis me uurisime, kumbki omi teid pidi. No ma ei tea, kas me olime mingid valed teed valinud, aga lakmuspaberit polnud Eestimaal sugugi nii väga kerge leida. Lõppude lõpuks see siiski õnnestus ja ei olnud selleks ka tuttavat keemikut vaja, piisas filoloogist (ja mulle tundub, et kaunis suur osa mu tutvusringkonnast ongi just filoloogid mitte keemikud) või õigemini filoloogi laboris töötavast emast. Paber osutus üllatavalt väikseks pakikeseks, kuhu peale oli kirjutatud indikatornaja bumaga. Ja mulla aluselisust või happelisust see ka tõesti näitas, veendusin selles oma silmaga, kui eile õhtul naabrite köögis teed üritasin teha. Tegelikult ei olnud see ju üldse üllatav, et mullaproovi tuli mingit vedelat pori sisaldavast mudasest topsikust võtta just köögilaual teetasside vahel...

Suurepärane teatrielamus

Käisin teatris. Olen viimasel ajal kuidagi eriti kultuurne. Seekord vaatasin balletti "Suveöö unenägu" - Shakespeare :) Kui võrrelda seda etendust paljupromotod hittmuusikaliga West Side Story, mida ma viimati vaatamas käisin, siis ütleksin, et hoopis unenägu oleks pidanud olema viimseni välja müüdud (kuigi ega saal oli suhteliselt täis)! Ju ei meelita sõna 'ballett' rahvast nii hästi kohale kui sõna 'muusikal'. Tegu ei olnud hoopiski mitte klassikalise balletiga. Alustuseks sammus kohale rohelises krokodillinaha imitatsiooniga pintsakus trakse kandev palja kõhuga kahtlaselt klouni meenutav kuju. Istus orkestriaugu äärele maha, kõlgutas jalgu ja sõi hiigelsuurt hamburgerit, mis koosnes saiast ja salatilehtedest. Salat sellele tegelasele (mulle jõudis alles veidi aja pärast kohale, et see ju Puck isiklikult) miskipärast ei maitsenud, niisiis viskas ta selle lehthaaval orkestrile pähe. Krokodillinahk ja hamburger - kohe näha, et Shakespeare... Lavakujundus oli vägev, selline salapäraselt udune ja roheline, nagu metsas ikka olema peab. Haldjad meenutasid teise käe poest läbi astunud hipisid (mis ei seganud neid suurepäraselt tantsimast), üks värvilisem kui teine :) Haldjate kuningas nägi oma peas ilutseva rohelistest juustest harja, sätendavate siniste sukkpükste, õhuliselt lehviva loori ning käsivarre ümber seatud rosetiga eriti tähelepanuväärne välja. Mul oli kohe selline tunne, et ta nagu meenutaks mulle kedagi... Lõpuks mõtlesin välja ka - ta meenutas nagu natuke Robbie Williamsit... kui Robbie oleks punkar ja transvestiit... Aga tantsida see haldjas oskas, paremini kui 10 Robbiet kokku. Paistis, et kuninga kaasa oli oma lopsakad lokid laenuks saanud Alma-Mari Haljaspuult (Buratino kallim). Väike juuksevärvi vahetus oli vahepeal küll toimunud (blondist brünetiks), kuid kui mul selline paralleel kord juba tekkis, siis sellest lahti ma enam ei saanudki :p Teiste tegelaste hulgas oli eriti armastusväärne üks mõnusalt matsakas tüüp, kes meenutas suuresti Fred Ränirahnu, kuid oleks väga hästi sobinud ka Trooja filmi kangelaseks. Ja etenduse pulmastseen üleni lumivalges riietuses pulmaliste ja sumeda rohelise väljavahetanud väga valge valgusega tegi silmad ette kõigile heade ja veel paremate pesupulbrite reklaamidele! Kui nüüd mingi kokkuvõte teha, siis soovitan soojalt - etendus tõesti tasub vaatamist :)

Päeva sõna on VÕLUPULBER (see, mida Puck kasutas :p).

Hajameelne nagu professor.

Hajameelsus võib rünnata ka ilma, et sa omaks professori austavat tiitlit. Kirjeldab siis üks mulle väga kallis 14 aastane professorihakatis üht oma täiesti kiiva kiskunud päeva, mille keskmeks oli kahtlemata järgmine sündmus: ta sõitis rattaga koolist koju ja kui koju jõudis, hakkas oma kehalise riiete kotti otsima, aga mida pole seda pole. Läks ja vaatas siis, et ohoo! ratta lenksu küljes on kilekoti sangad, kotti ennast aga netu. Ronis sadulasse ja sõitis koolitee teistpidi tagasi, kuni keset linna leidis oma kekakoti ühe posti otsast, kuhu keegi selle pannud oli. No kas sa kujutad ette, et sa kaotad ära koti lenksu otsast (mitte pakiraamilt!!! - see oleks ju käkitegu) ja veel nii, et kilekott rebeneb täiesti katki, mitte lihtsalt ei kuku maha (no ma ei tea, lasid käe lahti ja vaatasid selja taha ja siis kukkus või midagi sinnakanti)? Ja siis me kujutasime endale värvikalt ette seda, mida need inimesed pidid mõtlema, kes nägid, kui ta selle koti ära kaotas... Kaotas ära ja muudkui aga sõidab edasi, nagu poleks midagi juhtunudki :D

Soulseegis võib ka ikka koomikute otsa koperdada - keegi jumal-teab-mis-maalane oli oma jagatud kausta pealkirjaks pannud SOOLZIKK. Väga originaalne, peaks mainima :) Originaalsused on toredad asjad, aga kell näitab nüüd küll juba üsna ööd! Huvitav, kelle juurde see Une-Mati toppama on jäänud?

Oh seda imelisemast imelisemat maailma küll!

Satun mina aga lõbusate asjade otsa. Seekord juhtus poolkogemata ette siis netilehekülg, kus oli juttu puupliitidest. Ja mitte pliitide ehitamisest, vaid pliidi alla tule tegemisest. Tunnistan, et ma ei ole ise mingi proff. Kaugel sellest. Pliidi alla tule tegemine võib puude kuivusest ja jämedusest, tuule suunast ja tugevusest, õhurõhust ja õhuniiskusest, aastaajast ja nädalapäevast ja veel suvalisest arvust tuvastamata faktorist olenevalt mul aega võtta nii umbes 1 minut kuni n+1 minutit (kus n on vähemalt kahekohaline arv)... Ma ei vaidle vastu - see tõesti nõuab teatud nippide tundmist! Aga keegi James seal teispool ookeani on pliidi alla tule tegemisest teinud päris täppisteaduse kohe: Separate four or five full pieces of newspaper. Bunch and compress some newspapers and lay them on the bed of the fire box just in front of the door. Lay a few 2-inch strips of cardboard on top of the newspaper, and place several pieces of small kindling wood or dry bark on top of the cardboard. Finally, place one or two small pieces of cordwood split to about a 2-inch diameter on top of the pile. Open the stove vent as far as it will go and light the fire. Millest siis alustada? Kõigepealt tuleb mõõtühikud ära teisendada (istud külmas ja teisendad). Ja siis otsi joonlaud välja ning asu mõõtmisi teostama! Joonlauda läheb hiljem ka vaja, nii et kui see juhtub puust olema, siis ära seda kohe peale oma 2-inchise diameteri mõõtmist pliidi alla suska! After the cordwood pieces have ignited and burned for several minutes, add one or two larger pieces of wood. It's a good idea to turn and bunch the burning debris together before adding the larger pieces. In terms of flammability, cardboard strips about 2 inches wide and 6 to 8 inches long are good materials. Su joonlaud on ikka parajalt pikk 8 inchi mõõtmiseks?

Igal asjal on aga alati ka agasid: Experienced and knowledgeable wood-stove operators (vot see mulle meeldib - puupliidi operaator) know they can be confronted with variable factors when starting a fire. No põhimõtteliselt on need 'erinevad faktorid' mul juba ülalpool maakeeli üles loetud. Järgnevat võid juba ise lugeda siit.

Päva sõna on RETSIPROOKNE TIGU (PB & p.g. peale mõeldes) :)))

Mitte-moosidest

Kui mu silmad mind täna hommikul unise peaga ei petnud, siis Meieri hapupiimajoogis Hommiku Haps on pastöriseeritud väherasvase piima ja kasulikke piimhappebaktereid Lacidophilus ja Bifidobacteria sisaldava juuretise kõrval eksisteerinud müslimoosi välja vahetanud selline hoopis vähem intrigeeriv koostisosa nagu müsli. Säh sulle siis uut moosi liiki!

Oh seda imelist maailma küll!

Päeva (või ei, pigem vist ikka nädala) nali on see, kuidas Wikipedias seletakse (Soome) sauna olemust. Küll see saunaskäimine on maailma arvates ikka üks kummaline asi peab mainima! Topeltkentsakaks muutub ta muidugi selliseid seletusi ja näpunäiteid lugedes: Taking a sauna is usually a social affair in which the participants disrobe and sit or recline in temperatures of over 80°C. Finer control over the temperature experienced can be achieved by choosing a higher level bench for those wishing a hotter experience or a lower level bench for a more moderate temperature. Vot siis nii peenelt saab öelda selle kohta, kui lihtsalt liiga palav hakkab ja lavalt alla ronid :D Social and mixed gender nudity with adults and children is quite common in the conventional sauna, with a strict prohibition of any form of sexual activity. In fact the sauna is considered not only a sex-free, but also almost a gender-free zone. It may also be noted that practicing sex in an environment where the temperature approaches 100 °C would be impractical at the least. Helppp!!! Ja nüüd muutuvad müstilised käitumisnormid saunavabale maailmale üldse seletamatuks: Sometimes men and women go to the sauna together, sometimes not. For a Finn the rules are instinctive but they are difficult to put into words. Depending on the size, composition, relationships, and the age structure of the group three basic patterns (kolm käitumismustrit saunas :D) can emerge: Everyone can go to sauna at the same time, men and women may take sauna separately, or each family can go to sauna separately. Mixed saunas with non-family members are most common with young people and are quite rare with older people and in more formal occasions. It's common for teenagers to stop going to sauna with their parents at some point (why on earth didn't they try to explain at which point exactly? It would have been pretty amusing to read I'm sure :p). Veel tuleks meeles pidada, et In Finland "sauna" means only a sauna, not a brothel, sex club, or such. Foreign visitors in Finland often get invited into the sauna. This may even happen after business negotiations and other such events. In these occasions it is possible to refuse, although it will not impress your Finnish hosts. Nii et ära vihasta oma äripartnereid! Ja kui oled juba südame rindu võtnud ja otsustanud järele vaadata, mida seal kuumas pärapõrgus siis tehakse, jääb üle anda viimane tilluke näpunäide: it is rare to use titles or other honorifics in the sauna. :D

Päeva sõna võiks olla midagi umbes sama jaburat ja müstilist: OHERDI ehk äraseletatult siis rinnaga puusse surutav lusikakujuline kahapuur suuremate aukude puurimiseks. No comments.

Italo Calvino "Nähtamatud linnad"

Linnast võib rääkida näiteks ka nii:

Mitte sellest ei koosne linn, vaid seostest tema ruumi mõõtmete ja
minevikusündmuste vahel: laternaposti kõrgus ja poodud usurpaatori jalgade
kõlkumine; laternaposti küljest vastasasuva balustraadini tõmmatud traat ja
kuninganna lillevanikutest palistatud laulatusrongkäik; balustraadi kõrgus ja
abielurikkuja hüpe sealt alla varasel hommikutunnil; kallakil räästarenn ja
kassi kõnd mööda renni, kuni ta aknast sisse lipsab; maanina tagant ootamatult
välja ilmunud sõjalaev ja räästarenni purustanud pommi laskejoon; kalavõrkude
räbalad ja kolm sadamasillal istuvat vanameest, kes võrke parandades jutustavad
sajandat korda lugu sõjalaevast, mis kuulunud usurpaatorile, kes olevat olnud
kuninganna vallaslaps ning olevat siia sadamasillale mähkmetes maha
jäetud.

Või nii:

Kohe räägin, kuidas näeb välja Ottavia, linn-ämblikuvõrk. Kahe
järsu mäe vahel on kuristik: linn ripub tühjuse kohal, kinnitudes köite, kettide
ja sildade abil mäetippude külge. Liigutakse ettevaatlikult mööda puust
liipreid, et jalg nende vahele ei satuks, või klammerdutakse kanepist köie
külge. All pole sadade meetrite sügavuses mitte midagi; mööda hõljuvad üksikud
pilved; veel allpool paistab kuristiku põhi.

See viimane ämblikuvõrk-linn toob mulle muidugi meelde selle "armsa" ämbliku, kelle ma mingil õhtul arvuti taga istudes oma käe pealt ronimast avastasin ja siis suurest ehmatusest püsti hüpates jalale korraliku sinika sain. Linnaraamatukogus on tõenäoliselt veel praegugi Salingeri "Kuristik rukkis" ühe eksemplari vahel mingi pikakoivalise ämbliku laiakslitsutud laiba jälg, mis tekkis sinna siis, kui ma keskkooli ajal (juba oi kui mitu aastat tagasi) kohusetundlikult kohustuslikku kirjandust lugesin ja üks klassikahuviline ämmelgas ka üle raamatu serva otsustas piiluda. Raamat lendas kinni ja suures kaares eemale. Sellele järgnes paaniline ämbliku taga otsimine, kui aga kedagi leida ei õnnestunud, võis raamatu uuesti lahti võtta... Sellele järgnes omakorda veel üks raamatu lennutamine, sest ämbliku jäänuste järjehoidjana avastamine ei olnud just kõige meeldivam üllatus. Ma saan suurepäraselt aru, et ämblikud ei tee midagi, aga mulle lihtsalt üldse ei meeldi, kui nad mulle liiga lähedale tulevad.

Päeva sõna: TRÜMOOPEEGEL.