Üleeilne virisemise päev lõppes suurejoonelise õudusfilmi vaatamisega T juures. Loomulikult tuli välja, et me mõlemad olime seda filmi varem näinud, aga mis siis ikka... Kohati oli õudne ka! Pärast pidin üksi koju minema, ma parem ei ütle kui "pikk" maa mul T juurest koju on (kujuta nüüd ette kõige lühemat koduteed, mis sinu arvates võib eksisteerida... ah või nii palju meetreid? mööda panid! veel lühem :p). Ühesõnaga, lähen mina siis koju:
Tuul undab puulatvades ja keerutab prahti üles, aknaluugid prõmmivad vastu majaseina, üksik tänavalatern plingib tuuleiilide rütmis, kauguses lööb kirikukell südaöötundi, esimesed rasked vihmapiisad kukuvad sillutisele, aga taevas sirab endiselt kurjakuulutav täiskuu ja tumedad pilved tormavad metsiku raju poolt aetuna kuu eest mööda. Ja siis kostab verdtarretamapanev kõlin, nagu veaks keegi tontlik kodukäija raudahelaid mööda munakiviteed, endal õel irve huulil. Sünkmustad pilved katavad kuu, latern kustub, maale langeb kottpimedus, tuul vaibub, kõik on hetkeks õõvastavalt haudvaikne - kummitus on ahelad ümber oma kaela kerinud ja päris selja taha hiilinud, et sealt siis vargsi kiirustavat möödakäijat.....
Is it fiction? Or fact? Am I really losing tact? Yeah... I guess I am. That's not what happened.
T juurest kojuminek võtab mul tegelikkuses aega keskeltläbi viis sekundit, isegi aegluubis oleks nii paljude asjade surumine viie sekundi sisse nõudnud suuri jõupingutusi. Aga koju ma tõesti läksin, tuul ka undas puulatvades, kusjuures igasugune praht, mida saaks potentsiaalselt üles keerutada on kenasti ära koristatud, ümbruskonnas ei tea ma ühtki maja, milleks oleksid olemas aknaluugid, tänavavalgustus meil reeglina lihtsalt ei põle (igavene kokkuhoiurežiim), siinkandis pole korralikku kirikutki, kirikukellast rääkimata, südaöö oli ammugi möödas, vihma sel hetkel ei sadanudki, seda ma ei mäleta, milline kuu taevas oli, kui üldse oli, kottpime? meil on juuni, mis kottpimedusest te siin räägite? Ainuke asi, mis oleks võinud reaalsuses juhtuda, oli raudahelate kõlin mööda kõnniteeplaate :))) Nimelt nägin paar tundi varem naabri hiigelsuurt, aga läbinisti heasüdamlikku koera meie aias, umbes viiemeetrine kett järel lohisemas. Koos oma ahelatega jalutas ta endiselt aias ka järgmise hommikul, öösel ta lihtsalt hoidus eemale ja säästis mind kindlast šokist. Reaalsus on ka see, et pooled lilled on maha niidetud, porgandipeenras ilutsevad ümmargused jäljed ja terve aed on salapäraseid kriipse täis veetud, niimoodi võiks ju ufosid kahtlustama hakata!
No comments:
Post a Comment