The Rolling Blondes are back!

Saabusid nemad juba üleeile. Kui startisin rongiga Tallinna suunas, siis tagasi jõudsin Tartu poolt. Vahepeale jäi palju kilomeetreid maad ja vett.

Muljed on üsna segased, kõige eredamalt jäi meelde ehk Kuressaare. Kuressaare on imeilus. Tõesti imeilus. Õhtune Kuressaare - üsna vaikne ja rahulik, akendel põõnavate kasside, jalutavate turistide (sh hr ML), rattaga sõitvate kohalike ja tänavavalgustuspostide ümber õitsevate lilledega. Hommikune Kuressaare - rahuliku mere, päikesepaiste, pisikeste käänuliste tänavate, tervisejooksjate ja koertega jalutajatega. Öine Kuressaare - soe ja magav, kohati kottpime, teistsuguste ööhäälte, lahtiste akende ja aeg-ajalt kustuva tänavavalgustusega. Päevane Kuressaare - suursuguselt rahuliku piiskopilinnuse, vallikraavis pladistavate partide, värviliste klaasidega verandadega majakeste, rooside, elulõngade, paatide, vesijalgrataste, jahtide, oravate ja lindudega. Meenutas kohati Viljandit :) Kärdla on Kuressaare kõrval tõesti üsna tühi koht, aga eks neil on ka hoopis teine ajalugu.

Mõned käidud kohad nüüd siia (need rohkem mu enda jaoks, et pärast teaks, et ma olen seal käinud :p). Paljud kohad on puudu, näiteks kõik need õigeusu kirikud, kus ukselingid olid uksega sama värvi värvitud ja nii mõnedki mõisad, sest ma ei suutnud enam meenutada, kus me käisime. Ja kuna ma ei olnud ka kaardilugeja, vaid lösutasin niisama tagaistmel, siis ei ole ka praegu kaardi vaatamisest suurt kasu, sest ma lihtsalt ei tea, kus me täpsemalt ringi sõitsime:)

Muhumaal: Koguva küla, EELK Muhu Katariina kirik, Pädaste mõis

Kiviaiad! Eriti Koguva külas. Koguvasse läheks iga kell tagasi, seal oli mõnus. Paadid aedadel. Kirikus oli just lõppenud pühapäevane jumalateenistus, nii et saime sinnagi sisse piiluda :) Aga pettumus oli see, et Imre ei luba isegi oma parki tasuta vaadata :(

Saaremaal: Angla tuulikud, Jõe mõis, Kaali kraater, EELK Karja Katariina kirik, Kuressaare linnus, Kõljala mõis, Laimjala mõis, Lööne mõis, Oti mõis, Pidula mõis, Pilguse mõis, EAÕK Pärsama Püha Innokenti kirik, EELK Pöide Maarja kirik, Tõlliste mõis

Saaremaa oli ... metsane, võsane, tolmune, palav, peavalune. Aga kadakad ja tuulikud olid nunnud. Ja mõned mõisad ka. Ja mõisaid valvavad lõvikujud (näiteks Laimjalas ja Pilgusel). Mittekristlikud sümbolid Karja Kirikus ja parasjagu toimunud ristimine Pöide kirikus, salapärased küünlad Pidula mõisas, tõeliselt kummaline nõukaaegne ehitusime Jõe mõisa taga, segadusseajavalt paljude ruumidega Kuressaare linnus ja inglikujuga ukselink ühes järjekordses õigeusu kirikus.

Ainus rand, kus käisime, ei jätnud eriti mingit muljet, vesi oli meres üsna jahe (ei ma ei kurda, vee üle küll mitte kunagi), millimallikaid ei olnud ja korralikku liiva ka ei olnud. Jah, ma usun, et mõned muus rannas on, aga ma räägin hetkel sellest, kus meie olime. Igasugused tuletornid jäid ka nägemata, nii et on põhjust tagasi minemiseks :)

Mis veel?

Pesime vaipa, mida pg kohupiimakreemiga kaunistas, pesime autot, mis sellest eriti puhtamaks ei läinud, ja hulga nõusid, igaks juhuks nii enne kui pärast sööki.

Hommikul saabus lahtisest verandauksest hiigelsuur kollane kõuts, kes arvas, et oleks aeg üks tiir köögis teha ja siis tagasi koju minna (kus iganes see ka siis oli).

Mängisime Eesti Mälumängu. Kus siis ikkagi on sündinud Juhan Smuul? Eriti hea küsimus, kui oled just samal päeval Koguvas käinud. Aga Konstantin Päts?

Hommikul käisime Kuressaares kaltsukatuuril ja öösel Kudjape surnuaial. Kottpime oli. Õige natuke õudne ka, aga meelde jääb kindlasti.

Lätis: Ventspils - kämping (suhteliselt kobe ja odav), üks mõis ja üks kindlus, Livu Akvaparks Jurmalas, väga palju Läti teid, Sigulda.

Ventspilsi sõites ei suutnud isegi bussitäis sakslastest pensionäre tervet praami hõivata. Scania oli saanud natuke uuema kuue, näiteks läti telekanalit näitava teleka (telekas võis vabalt seal olla ka Hiiumaa vahet sõitmise aegadel, kuid see on kindel, et siis sealt läti keelt küll ei kostnud), lätlasest bistrooteenindaja ja roolirattaga ehitud potisinised trepikäsipuud (tundusid kuidagi ennenägematud). Venta jõgi oli suur ja rahulik, Ventspils ise õhtuselt mõnus oma pisikestest tänavakividest laotud tänavate, kummalise kujuga purskkaevude, naljakalt pügatud puude ja värvikirevate lehmakujudega. Veepargis olid järjekorrad ja eestlased. Palju mõlemaid. Sigulda on käidud kohtade hulgas ainult sellepärast, et eksisime sinna korralikult ära ja ei osanud isegi tuldud teed tagasi minna. Õnneks kuulus Rollingkonda ka üks suunataju ja terve mõistuse säilitanud täiesti mitteblond isik, kes meid kenasti Turaida lossi ja Gauja jõe oru poole ja seega ka õigesse suunda juhatas. Tulid tuttavad kohad ette küll :) Nojah, kogu reisi punktiks eksisime päris korralikult ära ka pimedas Tartus. See nõuab juba erilisi oskusi ;)

:)

Lähen nüüd natuke Eestimaad ja Lätimaad avastama :) Näeme jälle umbes nädala pärast!

Ehee!

Ma ei usu oma silmi!

Igasugust

Õhtune/öine herilase toast välja ajamine lõppes sellega, et T hüppas mu voodi peal üles alla paremale vasakule ja vehkis ühe paberilehega, samal ajal kui mina üritasin ennast võimalikult väikseks ja nähtamatuks muuta. Lahtisest aknast valgus sisse pilv ööliblikaid, nii et lõpuks oli ühe õnnetu herilase asemel terve tuba mingeid tiivulisi täis. Öömutukad on üldse toredad, lendavad valguse peale kohale ja jäävad kardina taha vaikselt ootama ja kui ma siis enne magama minekut lahtise akna kassikindlust kontrollin (parajalt vähe lahti, et härra Kessu sealt vaikselt sisse ei lipsaks ja siis heast meelest mulle pähe ei potsaks), pressivad need öised elukad end parves kardina vahelt sisse ja kukuvad mööda tuba ohjeldamatult ringi laperdama. Hommikuks on enamus neist kuhugi haihtunud. Või tegelt leidsin just ühe. Printeri seest.

Kuidas me T ja Liisuga rattaga sõitmas käisime.

Kuna Liisu ei olnud rattaga meile tulnud, laenas ta L-i ratta, millel on küljes ka pakiraam (võtmesõna). Liisu enda rattal seda asjandust ei ole. Sada meetrit väravast eemal:
Liisu: "Ma ei ole harjunud sadulaga rattaga sõitma."
Mina: "Mida? Ma ei kuulnud."
Liisu: "Ma ei ole üldse harjunud sadulaga rattaga sõitma"
Kuulsin vist siiski õigesti. "Mmmida???"
Liisu: "Seda et...."
Naer. Järgmised mitusada meetrit. Enne ütle, siis mõtle.
Paarkümmend kilomeetrit edasi: "Järgmine kord, kui meiega sõitma tuled, võta kodust oma ilma sadulata ratas kaasa. Eksju?"

Kell on pool kolm öösel. Mina seisan maja ees ja vestlen siiliga. Tema podiseb väga kõvasti. Kuna siil võttis endale kogu mu tähelepanu, jäid mõned muud olulised asjad kahe silma vahele ja mõne minuti pärast olin ma sujuvalt hakkama saanud millegi eriliselt jaburaga. Lähiajal plaanis olnud magama heitmine lükkus kõvasti edasi, sest ma lihtsalt irvitasin üksinda. Kui muidu segab naabrite und nende lahtisest aknast öösel sisse-välja käiv härra Kessu, siis sel harukordsel ööl, kui härra Kessu kenasti omas kodus kiiktoolis tudub, suudan mina kõik üles ajada :D

Hommikul Ronja lihtsalt tuli ja hammustas mind kannast. Ma ei lasknud teda tuppa ja siis ta vihastas. Näugus kõigepealt hirmsa häälega ja siis tuli ja hammustas. Selle peale sai ta otse loomulikult tuppa, aga kuna ta söögikauss oli täiesti tühi, läks ta ja hammustas Ajakit. Ta ikka oskab õigetele nuppudele vajutada.

Kas siin jões elavad krokodillid ka? Jaa, ma nägin ühe krokodilli silmi! Tegelikult nägin ma jõe ääres hoopis pardiperet, kes kiiruga kõrkjatesse pages. Vesi oli täitsa külm ja ega see ilmgi väga soe ole. Ma nüüd üritan siin vaikselt üles soojeneda.

...

Midagi on natuke katki. Mitte päris kildudeks. Mõned mõrad. Neid annaks kaotada, nii et hiljem ei olekski näha, et nad siin kunagi olnud on. Aga mõrad võivad ka laiemaks venida, kuni järele jäävad väikesed tükikesed, killud. Tükkideks lagunemine võib toimuda aeglaselt, tehes igal sammul haiget või kiiresti, ühekorraga. Esimesel juhul jääb alati võimalus, et mingil hetkel saab veel tagasi minna, tagasi minna sinna, kui kõik oli terve. Aga siis on liiga palju ootusi ja lootusi, teadmatust. Kui kõik toimuks äkki ja ühe ropsuga oleks see lihtsalt läbi. Tuleks minna edasi kuhugi mujale, millegi muu juurde, unustada. Ma ei tea, milline neist juhtub. Ma tean, millist ma tahan, et juhtuks. Kui varem nii kindlalt ei teadnud, siis nüüd tean. On olnud piisavalt aega järele mõelda. Tegelikult on olnud liigagi palju aega. Aeg muudkui läheb.

autopesu

pg says: aaa...ma aint väixe äbrikesega pest olen...kja lapiga...niiet pole nöxu tein
L says: waaah düslektik
pg says: düsgraafik ikke
L says: irw ma mõtsin ennast, et ma ei oska lugeda
pg says: jaah...ma kirjutangi koodis, et igaüx aru ei saax!

Ujuma...

Teel...


Veel ühel teel...

(Foto: M)

Järv paistab...

(Foto: M)

Kohal, liiv...

Palavad ilmad

Pikutan siis siin varjus. Ilgelt palav on. Mu viimane leid - eriti mõnusalt suur ja ümar kivi - on igaks juhuks lõua alla ära peidetud. Muidu nad tulevad ja võtavad selle jälle ära. Unenägu. Jooksen. Ajan kassi taga. Oi, kas ma tõesti kuulsin sõna 'ujuma'? Kähku püsti. Jaa, sealt ta tulebki, rätik ümber, peab ennast imeruttu sappa haakima. Kas ta tõesti ei võta mind kaasa? Ma siis klähvin vähe. Kasu oli, vist. Rihm? Miks ta minult küsib, kus mu rihm on. Ta teab seda ise täpselt sama hästi kui mina, et see on esikus akna peal. Ise veel alati paneb selle sinna. No okei, talle ju nii hirmsasti meeldib, kui ma silmanurgast esiku poole vaatan ja sellega teada annan, et mu jalutusrihm seal on. Ta mitte kohe ei taha osata mulle rihma kahe meetri kauguselt kaela panna. Miks ma pean veel maha istuma? Kiire on ju! Ujuma! Ruttu! Võib mõni ikka venida ja venida! Terve tee venida. Jeee vesi, lõpuks ometi. Karsummmm. Tuled juba või? No mis passid? Ega meil siin pool päeva oodata ole! Kui tore, pool jõge on väikeseid inimesi täis. Ja kõik kisavad ja kilkavad ja hüüavad minu nime. Ohh, teda ma tean, teda ka ja tema seal keset jõge kivi peal küsib, kas ma hammustan ka. No kas ma näen sedamoodi välja või? Tehke mulle ka kivi peale ruumi! Mis te kisate! Ma ei hakka ju ennast ometi raputama! Seisan siin lihtsalt vähe ja naudin seda, kui iga karva otsast vett tagasi jõkke soriseb. No ok, teie lõbuks võin ju tsipake raputada, aga te kiljute ju mu kõrvad lukku. Väike kõhukas, plärtsaki! Oi, seal järgmise jõekäänaku taga paistab midagi toredat. Tähelepanu! Valmis olla! Start! Oeh, nägin vist valesti, ei olegi seal midagi. Aga seal kõrkjapuhma taga on kindlasti midagi huvitavat. Kui mõnus muda! Ai, ai, ai, kinni jäin, pagana pihta! Juba keegi kutsub mind, mis nüüd siis jälle vaja? Mina ju tean, kus mina olen, kuidas sina ei näe, et mina olen siin puhma taga, kui mina ise näen ju ennast siin? Juhmard. Viskad kive? Ei viska? Viska! Viska! Ikka on see kiljuv seltskond ümber kivi. Jumal küll, üks läks vee alla. Kolmas käik sisse ja ajama, ei, veel kiiremini on vaja, seitsmes käik. Tuli pinnale, milline kergendus! Mu selja taga! Nüüd on hoopis see seal vee all, no mis nad endast õige mõtlevad! Ai, mu saba! Nii äkilisi pöördeid tehes on päris valus tüürida. Ja nüüd on kaks tükki korraga vee all, appi, ma ei oska enam midagi teha, hakkan niutsuma. Näe, kõigil kohe hale meel! Palju neid siin õige on? Keegi pritsib vett näkku, nii ei saa ju lugeda. Kivi peale. Nonii, üks..kaks..neli... Sassi läks. Üks..neli..kuus, ehh ikka sassis. Ei sukeldu! Hüüüüpppaaan sinna, kus ta vee alla läks, kolm meetri õhulendu ja karsumaki, vesi lõi vist natuke üle pea, no pole viga. Kus ta on? Kus ta on? Seal?!? Kuidas ta sinna sai? Mis? Kes? Minu seljas? Miks nii? Miks sa ise ei uju? Sa vajutad mu vee alla! Ära hoia mu kaelarihmast kinni! No olgu, hoia siis, kui sa nii väga tahad. Aga tead, ma lähen nende vesikuppude juurde. Tahad ka ikka järgi lohiseda? Kindel? Seal ju niiiii paksult pehme muda ja mõnusad veetaimed kõhtu paitamas. No ma ise ka arvasin, et sa ei taha! Bööö! Ninapidi vedasin sind! Tegelt ma ei ujugi sinna, hoopis keset jõge ülesvoolu ujun! Aga nüüd sa enam mind kätte ei saa! Liiguta ise oma käsi! Juba välja? Niii ruttu? Ma pole veel õieti ujuda saanudki! Teie minge aga jah, ma veel korraks ujun sinna, näed sinna! No kuidas sa ei näe! Ei kutsu mind veest välja, ma natuke ujun sinna, no okei, ma ise ka päris täpselt ei tea kuhu. Ma siis ujun natuke ringiratast. Ups, nina läks vee alla, oh õige jah, ma ju oskan nina vee alla panna. Kui nunnusid mullikesi saab välja puhuda. Mull. Mull. Kivi. Oi kui sügaval. Ulatan, ei ulata. Mitte ei ulata, kõrvad lähevad kohe vee alla. Koerad ei pane kõrvu veel alla. Kes seda ütled? Mina küll mitte! Oi, kus kohiseb, koerad vist ei pane tõesti kõrvu vee alla. Meelde tuli, eile ju juba proovisin ja kohises ka. Aga kivi on. Tore kivi. Tahaks seda kivi endale. Proovin veel korra. Urrghh, jälle vesi kõrvus, raputan natuke. Ehk mõni teine kord. Mis seal küll hõljub! Mis maitsev veetaim! Amps! Võeh, nats ligane teine tegelt. Oi, oi, neil sai vist tõesti kõrini ja nad lähevad ära! Ei, oodake ikka mind ka! Ära võta seda rätikut maast üles! Kus peal mina siis ennast raputan? Õnneks on veel rätikuid. Näe selle oma, kes küsis, kas ma hammustan ka. Teda nägin ma vist tõesti esimest korda, lähen raputan tema rätiku peal. Oeh, ta riided said vist kah natuke märjaks. Aga nad on selle üle kõik hirmus õnnelikud. Nii tore :)

Palavad ilmad. Ujurkoer Neti vaatenurgast lähtuvalt.

Tõlkepärleid

Isegi kui sul ei ole miiittteee mingisugustki kavatsust mõnda asja osta, tuleb tooteinfo ikka ja alati läbi lugeda, sest heal juhul saab vähemalt korralikult naerda ja seda raha välja käimata :p

Niisiis:

Mäekristalli deodorant
Likvideerib higi lehk 24 tundi jooksul.
Koostis: on tehtud loodusmaterjalidest, ei sisalda parfüümi, konservante, keemiaaineid, mis imbuvad nahka. Väga ökonoomiline, ei jätta plekke, ebakleepuv. Kõlblik 1 aasta.
Kasutamine: tehke kivi vesihoidiseid, hõõruge kaenlaaukud ja taldmikud.

True telephone conversations recorded from various Help Desks around the U.K

Helpdesk: What kind of computer do you have?
Customer: A white one...
====
Customer: Hi, this is Celine. I can't get my diskette out.
Helpdesk: Have you tried pushing the button?
Customer: Yes, but it's really stuck.
Helpdesk: That doesn't sound good; I'll make a note...
Customer: No ... wait a minute... I hadn't inserted it yet... it's still on my desk... sorry.
====
Helpdesk: Click on the 'my computer' icon on to the left of the screen.
Customer: Your left or my left?
====
Helpdesk: Good day. How may I help you?
Male customer: Hello... I can't print.
Helpdesk: Would you click on start for me and...
Customer: Listen pal; don't start getting technical on me ! I'm not Bill Gates damn it!
====
Hi good afternoon, this is Martha, I can't print. Every time I try it says 'Can't find printer'. I've even lifted the printer and placed it in front of the monitor, but the computer still says he can't find it...
====
Customer: I have problems printing in red...
Helpdesk: Do you have a colour printer?
Customer: No.
====
Helpdesk: What's on your monitor now ma'am?
Customer: A teddy bear my boyfriend bought for me in the supermarket.
====
Helpdesk: And now hit F8.
Customer: It's not working.
Helpdesk: What did you do, exactly?
Customer: I hit the F-key 8-times as you told me, but nothing's happening.
====
Customer: My keyboard is not working anymore.
Helpdesk: Are you sure it's plugged into the computer?
Customer: No. I can't get behind the computer.
Helpdesk: Pick up your keyboard and walk 10 paces back.
Customer: OK
Helpdesk: Did the keyboard come with you?
Customer: Yes
Helpdesk: That means the keyboard is not plugged in. Is there another keyboard?
Customer: Yes, there's another one here. Ah...that one does work!
====
Helpdesk: Your password is the small letter a as in apple, a capital letter V as in Victor, the number 7.
Customer: Is that 7 in capital letters?
====
A customer couldn't get on the internet.
Helpdesk: Are you sure you used the right password?
Customer: Yes I'm sure. I saw my colleague do it.
Helpdesk: Can you tell me what the password was?
Customer: Five stars.
====
Helpdesk: What antivirus program do you use?
Customer: Netscape.
Helpdesk: That's not an antivirus program.
Customer: Oh, sorry...Internet Explorer.
====
Customer: I have a huge problem. A friend has placed a screensaver on my computer, but every time I move the mouse, it disappears!
====
Helpdesk: Microsoft Tech. Support, may I help you?
Customer: Good afternoon! I have waited over 4 hours for you. Can you please tell me how long it will take before you can help me?
Helpdesk: Uhh..? Pardon, I don't understand your problem?
Customer: I was working in Word and clicked the help button more than 4 hours ago. Can you tell me when you will finally be helping me?
====
Helpdesk: How may I help you?
Customer: I'm writing my first e-mail.
Helpdesk: OK, and, what seems to be the problem?
Customer: Well, I have the letter a, but how do I get the circle around it?

Tänud M-ile :)

Mis sel kuupäeval juhtus?

Idee on pärit Punase Hanrahani blogist.

1. Mine Wikipediasse.
2. Kirjuta otsingukasti oma sünnikuupäev (aga mitte -aasta).
3. Pane kirja kolm sündmust, mis on sinu sünnipäeval juhtunud.
4. Pane kirja kaks tähtsat sünnipäeva ja üks huvitav surm.
5. … ning üks püha või tähtpäev (kui on)

6. märts

3 sündmust:
1869 - Dmitri Mendelejev esitab Vene Keemiaseltsis esimest keemiliste elementide perioodilisuse tabelit (mida me muidu koolis keemia tunnis pähe tuubiks või ristsõnu lahendades kasutaks?)
1964 - Tom O'Hara püstitab uue maailmarekordi ühe miili jooksus sisetingimustes lõpetades ajaga 3 minutit ja 56,4 sekundit (see hakkas lihtsalt silma kui midagi eriti ebaolulist)
1981 - Peale 19 aasta pikkust tööd CBS-i Õhtuste uudiste juures, lõpetab Walter Cronkite oma eduka uudisteankru-karjääri (oluline aasta ka)


2 sünnipäeva:
1475 - Michelangelo Bounarroti, Itaalia kunstnik (minu jaoks kõige tuntum nimi antud kuupäeval sündinute hulgas)
1937 - Valentina Tereškova, Vene kosmonaut (esimene naine kosmoses, oh võrdõiguslikkust)

1 surm:
1986 - Georgia O'Keeffe, Ameerika kunstnik (tema hiigelsuured lilled on nii meeldejäävalt võrratud)

1 püha:
Ghana iseseisvuspäev (mul oli kunagi üliammu kirjasõber Ghanast, kes nii umbes teises kirjas nõudis, et ma saadaksin talle taskuarvuti ja ma ei tea veel mida kõike, sinna see kirjasõprus surigi)

Evu, Sulle jäi ka päris mitu sündmust, sünnipäeva ja surma, mille hulgast valida :p

Aktus

Lõpetajad võtke sappa! Mida ma siin ometi teen? Miks ma siia jälle tulin?

Appi, me istume täiesti rea keskel! Kuidas me siit kähku välja saame Aaviksoo kätt suruma?

Issand jumal milline kleit! Kas see tibi ise ka teab, et see on külje pealt vaadates lausa jube?

Plaksutamine, plaksutamine ja veel kord plaksutamine, 401 lõpetajat. Miks mulle kollast roosi ei jätkunud? Ei taha roosat!

Paber käes siis, lõpuks ometi. Tegelikult oli kena ja rahvast oli palju ja päike paistis ja palav oli. Ja E-R S tõi mulle kimbu rukkililli, mul vajus konkreetselt suu lahti. Pärast istusime Eva-Liisaga kohvikus, akna taga mängisid onud väntoreleid. Me juba arvasime, et ainult mehed neid mängivadki, aga ei, pärast mängisid kaks saksa tädi ka. Üks neist oli eriti stiilselt riides, üleni mustas, kübara ja valge pitskraega :) Mul tekkis soov talle üks rukkililleõis anda nööpauku panemiseks :p Ta lihtsalt nägi välja täpselt selline, et just üks sinine lilleke oli puudu. Tegelikult jäid kõik lilled koos õitega mulle siiski alles :) Väntorelid on täiesti müstilised asjad mu meelest. Evu pakkus, et need sobiksid hästi õudusfilmi, olen nõus. Pole midagi hirmsamat, kui kuskil pimedas ilma väntajata mängiv tontlikult kirev väntorel. Tõsiselt ka!

P.S. Pierre Cafe ja Chocolaterie on nüüd ka Tartus. Tallinna Vene tänava oma vastu see aga kahjuks ei saa, vähemalt esmamulje jäi selline. Võibla ma olen lihtsalt liiga kriitiline... Ja las see Tallinna oma jääda selliseks eriliseks kohaks.

Tagasivaade jaanipäevale ehk killukesi PB mõisapiltide kogust (ja mujalt)

Algus veidi hall ja vihmane, pärast läks päikselisemaks :)

Kuremaa. Böö, mahtus küll autoga ringi keerama!


Luua. Et kust poolt me tulime? Millist teed pidi? Kuhu poole me siis nüüd pöörama peame? Kaardist ei ole eriti palju abi, kui puudub suunataju.


Varss!!! Oi kui nunnu. Jajaa, see pisike sitikas seal on varss, just see kahe jalaga ja kohe ninali kukkuv. Tippsaavutused pildistamisel, täitsa ise tegin.


Vaade Saadjärvele ja kellegi endiselt tossav jaanituli.


Oluline detail "Riietatud Vihmaveetoru"


Kaagvere. Kas nad saadetakse siit suveks koju? Ma ei tea, ma arvan küll. Keegi kõõlus akna peal, nägid? Ei tasu nii palju arvata.


Alatskivi. Moodsal ajal moodsad hobused. Värvilised ja neljal rattal. Nurga taha jäi mõnusalt mustavalgekirju nõukaaegne prügikast.


Pg hobi pildistada inimesi selja tagant? Järgmise vaatamisväärsuse juurde? Kes kuhu, mina näiteks ujuma (küll nüüd mitte päris jala).


Peipsi. Siin mina ujun. Leia pildilt mina. Mina ei leia mind. Pildi tegija ei leia ka enam mind.

Väärib veel ära märkimist, et pildistasid PB ja pg (välja arvatud sitikvarssa).

Ratastest ja maasikatest

Oojee, ma ostsin eile endale jalgratta. Mu eelmine ratas oli tõeline uunikum, ostetud kuskil 90ndate alguses, vene oma ja kolme käiguga. Tol ajal oli käikudega ratas midagi ennenägematut (vähemalt siin kandis) ja siis oli see ikka väga kõva sõna. Aga siis tulid 21-käigulised mürinal peale ja minu ratta käigud otsustasid enam mitte funktsioneerida ja piduritega oli ka pidevalt jamasid. Ainuke suurepärane asi selle ratta juures oli sadul - istuks nagu diivanil :p Kuigi õppisin täiesti osavalt sõitma peaaegu piduriteta rattaga, võib siiski väita, et viimased viis aastat ma just väga tihti ratta selga ei hüpanud. Selle ratta selga ma mõtlen. Aga kaua sa ikka L-i või T rattaga ringi uhad, kui L-i oma on ilmselgelt liiga suure raamiga ja hirmus ebamugav ja T tahaks nagu vahel ise kah sõita. Ühesõnaga, võttis aega mis võttis (oma viis aastat vähemalt), aga nüüd on mul pisike armas sinivalge ratas :))) Ma loodan, et ta peab kaua vastu, sest eilsed rattaliigud olid igatahes korralikud :p

Kas sa sel aastal metsmaasikal oled käinud? Viimane aeg minna, enne kui kõik maasikad ära korjatakse! Meil oli eile tegu kuhugi auto parkimisega, kassika metsad pole ammu nii populaarsed olnud. Parima koha pealt ajas maaomanik meid minema (nojahhh, aga silti ju kuskil ei olnud. Selle kahtlase tädi arvates ei ole ju silti ometi mingit mõtet üles panna, sest kaua see silt ikka vastu peab... Huvitav, kas tal on sildivarastamise luulud?), läksime siis mk metsa ja otsustasime, et kui ka seal mingi tige tädi vastu hüppab, siis on sada protsenti kindel, et see tädi blufib. Maasikaid oli täitsa korralikult. Sääski oli veel korralikumalt. Puuke oli ka ja A sai mesilase käest pähe nõelata. Väga sündmusterohke metsaskäik. Täna õhtul lähme T-ga siia lähedale maasikale, selleks tuleb natuke üle aia ronida, aga maasikad on seal kasvanud nii kaua, kui mina mäletan ja vanadest harjumustest ei saa ju loobuda.

Ja veel - homsest olen paberitega pedagoog, nii et palun tule mulle lilli tooma :) Aktus algab kell 12 ja ikka peahoones. Nägemiseni ;)

Mythical Creatures

Olen vahelduva eduga Narnia lainel. Eile olid teemaks faunid. Kui Sulle ei peaks sõna 'faun' otsemaid ühtki fauni silme ette tooma, siis niimoodi on üht korralikku fauni kujutanud ungarlasest maalikunstnik Pál Szinyei Merse.

Teisel pildil aga on härra Tumnus (James McAvoy), esimene olend, keda Lucy Pevensie raamatus "Lõvi, nõid ja riidekapp" Narniasse sattudes kohtab. Lucy näeb härra Tumnust kohe laternaposti juures ning faun viib tüdruku oma koju, et talle kooki ja teed pakkuda ning talle oma flöödil mängida. Lucy jääb võlujõul magama ning leiab ärgates eest nutva härra Tumnuse, kes tunnistab üles, et ta oli sunnitud õela Valge Nõia teenistusse astuma ning et tal oli plaanis magav Lucy Valgele Nõiale viia, kuid ta ei suutnud seda teha. Seejärel aitab härra Tumnus Lucy tagasi laternaposti juurde ja saab sellise allumatuse eest Valge Nõia käest loomulikult karmilt karistada. Sealt lugu tõesti algabki.

Faunide kohta ehk veel nii palju, et Rooma mütoloogias on nad metsa kaitsjad, keda kujutatakse sarviliste, alt poolt vööd kitsega ning ülevalt poolt inimesega sarnanevate olenditena, keda on kõrvutatud Kreeka saatüritega.

See, miks ma faunidest kirjutan, jääb hetkel mulle endale ka suhteliselt arusaamatuks. Ehk ma kunagi oskan selle ka mõistlikult ära seletada, aga vaevalt küll :p

Soga

Sadas ja suhteliselt mõttetu oli, välja arvatud ehk Poisikõsõ ja Genialistid. Ma ei mäletagi, millal ma viimati mingil organiseeritud jaanitulel käisin, seekord veendusin veelkord, et ega ma selle tõttu midagi kaotanud küll ei ole.

Vaatasin just üht eriti haiget saadet "Majasokud ründavad" ja mõtlesin, et ma vist tean, kelle kööki koristama nad hästi kõlbaksid. Ei, mitte minu oma.

Pisike punane auto hakkab kuskil suvalise küla vahel hästi silma. Eriti kui hästi hoolikalt majade vahel sõeluda ja täiesti eksinud välja näha. Ei ole mitte mingit mõtet hakata sellise auto sabas sõitma, muidu olete mõlemad kellegi hoovis ja ruumi ringi keeramiseks on kah na vähevõitu. Põhimõtteliselt olen ma oma kaardilugemisoskustega peaaegu et rahul (pg tasemeni on veel muidugi piiikk tee), oleks võinud hoopis hullemini minna. Ma varem ei teadnuki, et Eestis on koht, kus autosid parvega üle jõe veetakse ja et Emajõgi nii ilus võib olla. Tegelikult ma seda viimast ikka teadsin, aga ma polnud lihtsalt varem sealkandis käinud, kus me eile seiklesime. Erilised kohad. Peipsi oli suur ja sinine ja tunduvalt külmem kui kolmapäeval. Veest välja tulles oli selline tunne, nagu sa tõesti väljuksid järvest, mitte vannist. Kõik need Peipsiäärsed väiksed armsad majakesed, treppidega otse küla ainsale tänavale. Sibulamaa. See, kui küla on näiteks seitse kilomeetrit pikk muudab küla teises otsas elavale inimesele külla minemise kahtlemata kaunis aeganõudvaks tegevuseks. Kui iga värava peal mõne naabrinaisega paar sõna vahetad, peab tõenäoliselt hommikul kodust minema hakkama, et õhtuks küla teise otsa külla jõuda. Erilised tänud tunne-oma-kodumaad tuuri eest pg-le ja loomulikult PB-le (we would never have made it without you).

"Andke oma pärlid siia!"
"Mõh?"
"Ma teen noogutit."
"Mida asja?"
"Ei noh, võivad plastmassist ka olla."
Milline kergendus, ei peagi päris olema. Ajaki pärlid oli T juba ammu pihta pannud, mina hoian õnneks või kahjuks kõikvõimalikku sodi alles.
Ups, topsik läks ümber. Kõik pärlid on nüüd porimati sees. Korjamistalgud. Ma oleksin pidanud seda oodata oskama.
"Kas sa selle asjaga oma näppu ei lase sinna pärlisse auku puurides?"
Väga demonstratiivne võpatus, aietus ja käe raputamine.
Mina loll ehmatasin pooleks sekundiks muidugi tõsiselt. Seda oleksin ma pidanud kohe raudselt oodata oskama.

"Noore perenaise käsiraamat" ruulib. Varsti olen ma juba liiga tark. Kala tähemärgi all sündinud koerad paistavad silma erilise intelligentsusega ja sobivad kõige paremini veeturistile ja kalurile. Tell me about it. Mis pistmist on noorel perenaisel lemmikloomade horoskoobiga? Tegelikult sain teada, et kui ma midagi ei oska, siis tasub minna nõua küsima elukogenud tädi käest. Mmmm, aga kui mul ei ole tädi?

"Väga kummaline on kuulda noore neiu suust selliseid sõnu: "Minu suur unistus on osta endale vaip!" Tekib küsimus, kas siin pole tegu mitte selle tütarlapse piiratud maailmavaatega."

Upsiksupsik, mul oleks küll paari kaltsuvaipa vaja. Milline ülim piiratus. See on nüüd küll täitsa õige, et liiga palju korraga seda raamatut lugeda ei ole soovitatav, põhiliselt vist seetõttu, et muidu saab koomusk liiga ruttu otsa. Õnneks pole ma veel arvutama õppimisest kaugemale jõudnud. Aga ees ootab riiete ja jalanõude hoidmisele pühendatud osa ja kui mu silmad mind ei petnud, siis ma vist nägin kuskil pealkirja "Kübarast toasussid!" Miski ütleb mulle, et see ei ole päris sama mis kübarast välja võetav jänes.

To be continued...

Õues on nii hea vihma lõhn, puude otsast tilgub vett alla ja jõe poolt tõuseb udu. Magic :)

Õnneks läks

Kui sa vette minnes saad valida n+1 koha vahel, kuhu oma jalg maha panna, siis milline on tõenäosus, et su talla alla jääb katkine pudel? Ma olen liiga palju päikest saanud, et hetkel nii raskete matemaatiliste probleemidega tegeleda, aga Sina võid loomulikult miskit pidi selle asja välja arvutada (ja ühtlasi mulle ka siis teada anda).

Kõigele vaatamata vedas mul hullupööra, katki on ainult ühe varba alt (seda küll päris korralikult). L-il kulus pärast pea tund, et see paganama pudel sealt veest üles leida, sest ega ma ise ju ometi nii tark ei olnud, et oleks kohe vaadanud, mille peale ma siis astusin. Mina nägin ainult verd ja seda ei olnud just väga vähe. Hiljem kildude hunnikut vaadates jõudis mulle endale ka pärale, et oleks võinud hulga hullemini minna.

Põhimõtteliselt ei meeldi mu katkisele varbale, kui ma:
a) liigun
b) paigal olen

Ma siis üritan neid kahte asja vältida.

Ma käin pidevalt jões, kus põhjas on kaunis teravad kivid läbisegi kõige muu kirjeldamatuga ja siis ma lähen kenasse liivaranda ja astun seal pudeli otsa!!! Deeeeeemmm

Helin-Mari

Helin-Mari Arderi kontsert eile öösel oli üliarmas. Õrnalt öine salapäraselt punakas valguses, mõnusalt jahe ja soe korraga. Tundega. Hingega. Sära silmis.

Põhimõtteliselt oleksin seda võinud ka kodus kuulata, sest asi toimus ühe eramaja aias siit paarsada meetrit edasi, aga öö oli lihtsalt nii ilus ja jalutasin seega korralikult kohale.

"Kas sääsed on teid juba täiesti ära söönud?"
"Mmmmhm"
"Oh, meil ei ole siin küll ühtegi sääske. Neile ei meeldi meie muusika. On nii tore, et see neile ei meeldi!"

Kontserdi algust ootasin sillal kõõludes ja kell 00:17 oli vaade jõele selline:



Ööd on meil lausa süsimustad.

mitte et see üleüldse oluline oleks

Sellise ilmaga kuhugi kasvuhoonesse taimi ostma minna ei ole just parim idee. Kui õues oli palav, siis aiandis näitas kraad palavust kuubis. Poe, kust süüa osta, valisime igatahes selle järgi, et seal sees oleks kõige jahedam. Selle, milline on siin kõige jahedam toidupood, saime teada stiilis naised-saunas-rääkisid või noh pigem naised-kasvuhoones-rääkisid. Kuumad kohad mõlemad.

Ahjaa, viimati, kui ma bussiga Tartust tulin (st. siis eile), oli bussis 38 kraadi. Mul kulus koju jõudes tõesti nii umbes täpselt 2 minutit, et üleliigsetest riietest vabaneda, rätik ühte ning rihma otsas Neti teise kätte haarata ja jõe poole lipata.

suvene

Tänases hommikuprogrammis näitas Buratinot ja selle peale kohe edvistavat Veikko Tääri. Täiuslik algus nädalale. Naer :D Põhimõtteliselt saigi eile liiga palju päikest, nii et tänane sunduslik toas istumine ei tundugi nii kole. Kui ma olen rongis ära loksunud ja kesklinna ning tagasi kõmpinud, jõuan ma veel muidugi selle koha pealt sada korda meelt muuta. Või tegelikult, ma ei taha Tartusse, ujuma tahan, ja kohe. Jões on vesi mõnusalt kõrge ja ilma vooluta, elagu hüdroelektrijaamad!

Käisime T-ga meie uut (nojah, mitte nüüd VÄGA uut, me oleme pikaldased) jalgrattateed proovimas. Oli tee, täitsa oli kohe, ainult pikem võiks olla. Ja kuna kohati läks tee päris kitsaks, oli T-l piisavalt võimalusi ohtlikke olukordi tekitada ja mind tee pealt välja rammida. Seekord jäin õnneks täiesti terveks. Sõidad sõidad ja siis on ees märk, et enam rattaga sõita ei tohi. Kuna ühel pool on kraav ja põld ja teisel pool maanteele sõitmist takistav piire, siis sõidad lihtsalt edasi, märgi alt läbi, suurest puust mööda ja näed uut märki, mis jälle lubab rattaga sõita. Terve mõistus võidutseb. Avastus oli aga see, et Õuna on nii siin pool kui seal pool, ehk siis üldse igal pool :p

Kunagi õhtul Liisule lilli viima, esimene tähtsam lõpetamine :)

Hiidsõnajalad :p

Täitsa lõbus oli

Hommikul tööl ja siis raamatukokku. Kirjutasin pg töösse numbreid ja voltisin A3 suuruseid pabereid nii, et need kenasti teiste A4 lehtedega koos kaante vahele mahuksid. Käisime köitmas ja õppetoolis ja osakonnas. Lõuna paiku söömas. Ja raamatukogus, veelkord. Ja kinos.

On võimalik arendada peaaegu et normaalset vestlust kolme inimese vahel, kui üks räägib, et on vaja tuua tööga CD, teine, et allkirjaga CV ja kolmas saab aru, et ta peab tooma allkirjastatud CD ja küsib siis veel, et kas ta võib tuua mälupulgal, sest et tal CD-d ei ole. Mõni ime, et CV-d küsinud isiku nägu pisukest arusaamatust väljendab, kui mälupulga küsimus küsitakse - kes siis CV-d mälupulgal toob, sellele on ju vaja allkiri anda. Ja siis selgub, et allkirjaga CV on ju tegelikult juba kenasti olemas ja CV-st huvitunud inimene on rahul, sest siis peaks ju kõik korras olema, aga segaduses isik lubab allkirjaga CV-d küsinud isikule endiselt asja mälupulgal (mitte CD-l) tuua ja CV inimene näeb jällegi suhteliselt hämmeldunud välja. Nii minnaksegi laiali.

Minu ja segaduses pg vahel jätkub aga arutlus mälupulga või CD allkirjastamise teemadel ja vahepeal möödub märkamatult nii umbes 4 tundi. Selleks ajaks on Da Vinci koodist juba rohkem kui pool vaadatud. Siis saabub selgus, sest eks need CD-d ja CV-d ole ühed samasugused koodid kui Robert Langdoni omad :p Pg müksab mind ootamatult energiliselt ja teatab, et ma teannnn!!! See, kes teadis, et ma olen CV ära toonud, küsis mu tööd CD-l, aga see, kes dokumente ise vastu ei võtnud ja mu CV-d ei näinud, arvas, et jutt käib CV-st, mitte CD-st ja arvas, et ma ei ole veel CV-d ära andnud, sest töö elektroonilise variandiga pole ju üldse nii kiiret, kui CV-ga.

Ja keegi kolmest aru ka ei saanud, et räägitakse erinevatest asjadest. Või õigemini keegi neljast, sest mina seisin lihtsalt seal kõrval. Kui see film ükskord lõppes, me ainult naersime. Totaalselt jabur. Kuidas üldse annab niimoodi mööda rääkida?

Film oli nii ja naa. Tom Hanks mulle üldiselt ei meeldi ja seal meeldis ta mulle isegi veel vähem kui tavaliselt, sest raamatu põhjal oli mul sellest tegelaskujust hoopis teine kujutluspilt tekkinud. Igatahes ei oleks tal tohtinud olla sellist kartulinina. Aga mulle meeldis, kuidas ajaloolisi sündmuseid kujutati segamini tänapäevaga, Big Ben lihtsalt haihtus ja double deckerid sõitsid keskaegsete nunnade vahel ringi :) Filmi kaalus siiski üle see CV ja CD nali.

Päeval raamatukogus üksikus päikeselaigus istudes ja vanu SL Õhtulehti lapates tundus kõik täiesti ebareaalne. Mõned tunnid hiljem mööda Kuperjanovit raudteejaama poole astudes oli kõik umbes sama ebareaalne. Õnneks oli pg selleks ajaks juba suhteliselt maha rahunenud ja otsustas kaltsukasse minna. Täiesti eluterve käitumine :) Võisin rahuliku südamega rongi peale tulla :p

Läbiiii...

...selleks korraks. Hea on olla. Kaitsmine oli lõbus, 9 inimest ja pea kolm ja pool tundi. Pr. Reet oli endiselt täielik naerupall, kuigi niimoodi lühiajaliselt oli ta tunduvalt kannatatavam kui loengus. Seal ajas ta hüperaktiivsus mu konkreetselt hulluks. Hr. Rain küsis iiiigasugguseiid mõeldavaid ja mittemõeldavaid küsimusi. Õnneks õnneks õnneks hakkas ta minu teema peale silmi pööritama, tegi tööd lehitsedes arusaamatust väljendavaid nägusid ja oli üsna vait. Õnneks õnneks õnneks. Mulle sobis sajaga. Pr. Ülle nokkis ka parasjagu, kõigi kallal, aga vastas minu asemel Pr. Reeda küsimustele. See mulle sobis ka, kuigi ma päris täpselt aru ei saanud, miks ta seda teha otsustas. Who cares!!! Pr. Piret säras niisama vahelduva eduga, aga kadus hinnete panemise ajaks üldse minema. Päeva parim hetk saabus kindlasti Pr. Leili kohale hõljumisega (täpselt viimase kaitsekõne ajaks). Kui ta oli natuke väga pikalt retsensendina viimast tööd äärmiselt ajuvabalt kommenteerinud ja töös juba vastatud küsimusi raudse järjekindlusega uuesti küsinud, teats Pr. Reet, et kulla Leili, MEIE oleme siin juba kolm tundi istunud. She had a point, you know...

Läbiii, juuhhheiiiiiiiiiiii...

Maasikasupp jäätisega oli nämma ;)

Pealkirjata

Peale eileõhtust kahetunnist Skypes laterdamist otsustasime M-iga täna päriselus kokku saada ja kondasime paar tundi jõe ääres ringi. M võttis isegi leiba partidele kaasa, aga kuna me piisavalt lähedalt ühtki parti ei näinud, sõime selle leiva lõpuks ise ära. Sordis oli kõik muinasjutuliselt roheline ja vaikne. Jõgi, nõgesed, kohalik pood (kust ma ostsin ühe lömmis jäätise), palja jalu lippavad lapsed, telgid, mööda jõge allavoolu sõitev paat, iidvanad puud pargis, katkiste aknaklaasidega sordi klubi ja kinnilöödud akendega kuivati, sirelid, varsti õitsema hakkavad mairoosid, värvilised verandadega nukumajad, linala, tamm, koht, kus kunagi oli söökla, sild, teine sild, puude vahel looklev tee. Järgmine kord võtan fotoka kaasa.

Hommikul võtsin päikest ja lugesin Narnia lugusid, täielik pühapäev.

Homme on kaitsmine ja ülehomme on kaitsmine. Homme panen mina hinde, ülehomme pannakse mulle hinne. Veits segane. Ma tahan, et see kõik juba läbi oleks.

suvi

Poole ühesele bussile ei olnud võimalik 25 minutit enne bussi väljumist enam pileteid saada. See tähendas seda, et järgmise bussini oli poolteist tundi ja see aeg tuli ometi kuskil parajaks teha. Kes on käinud viimasel ajal Tartu bussijaamas, see teab, et otse kesklinna suunas on sealt suhteliselt raske astuma hakata. Nii tarastatud pole see olukord seal igatahes enne olnud. Kuna ma ei viitsinud enam ühtki auringi teha, läksin hoopis Zeppelini. Igasuguste muude väärt kohtade kõrval on seal ju ometi Koduekstra ja see on üks neist poodidest, kus juba igav ei hakka. Igasuguste vajalike pottide, pannide, nõude, vaaside, saiaküpsetajate ja vähemvajalike jubinate kõrvalt leidsin näiteks nagi, mille kohal oli väike katus ja katusel vihmavarju pea kohal hoidev karu. Õuekaunistuseks võib igasugustele konnadele, seentele, kassidele ja muule taolisele lisaks osta näiteks uhkelt värvilise kuke (Kui ma väike olin, olid mu vanaemal kanad ja suur ilus kirju kukk nimega Priidu. Kanad said ükshaaval otsa ja lõpuks jäi Priidu üksinda. Ta siis vaatas, et ohhoo, üle tee naabritel terve kari kanu ja kolis sinna elama. Algul käis küll hommikuti kodus akna taga kiremas, aga siis jäigi oma uute kanade juurde. Vot, selline ebaoluline vahelepõige kuke teema juurde. Kes on siis maailma parim kukejoonistaja?). Tohutu suurtes pudelites vene šampoonid kõrvuti presskannudega, plastmassist aiatoolid ja magamiskotid, kaltsuvaibad ja töökindad. Käisin ja näppisin moppe (totter sõna) ja harju ja kühvleid. Miks mitte osta endale punane südamekestega harjake ja kühvlike? Või kahe käepidemega varre otsas tolgendav karvastest ribadest asi, mis näeb välja midagi kohvikannusoojendaja, lambivarju ja hiina laterna vahepealset? Ainuke silt, mille ma selle atribuudi juurest leidsin, ütles "Our product", et siis miks mitte soetada endale üks our product? Kujutasin elavalt ette, kuidas kõik need punutud korvid ühel hetkel lae alt riiulilt alla sajavad ja kõik ettejuhtuva laiaks lömastavad. Sain teada, mis vahe on narmastega vaiba ja kaltsuvaiba vahel. Viimasel ei olnud narmaid, vist. Leidsin suurte kahvlite (või nagu hiljem selgus, väiksemat sorti harkide) moodi asjandused, mis ei olnudki mõeldud hiigelmõõtmetes grillipeole, vaid hoopis maa kaevamiseks (või vähemalt olid nad kõrvuti labidatega, kuigi ega keegi ei keela ju labidaga grillvorstil teist külge keerata). Ühesõnaga tuiasin ringi poe tagumises otsas, kus teisi inimesi just palju polnud. Lõpuks käisin veel Säästumarketis, seisin pikalt kohukesteleti ees ja pidasin iseendaga võitlust ostan-ei osta. Ei ostnud. Kolm banaani ostsin hoopis.

Täna hommikul juhtus kummalisi asju. Selliseid kokkusattumusi ju tegelikult ei juhtu, ega ju?

Learning collocations may take time, but it is definitely worth the effort. Punkt. Kõik.

Edastan kirjalikud tänusõnad oma tujukale printerile tänase koostöö eest. Tea, et ma oskan Sind vääriliselt hinnata.

psychodelicate girl says:
wow ....ma niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii kadestan sind!
psychodelicate girl says:
muuseas, kas sa teadsid, et konnaperspektiiv on inglises worm's eye view?
psychodelicate girl says:
tea kas hanko-liivi sõnastikus ka olemas on?...mina leidsin ehitussõnastikust...
L says:
veldistu vähem
L says:
upppsss, i said the v-word

Ajuvabalagedus. Ajulagevabadus.

Pole hullu, tervelt kuus päeva aega ennast närvi ajada :)))

Rong jäi hiljaks. Buss jäi hiljaks. Jäi hiljaks ja siis seisis ka veel kolme kuuse all. Seisis. Mitte keegi maha ei läinud, mitte keegi peale ei tulnud, ustki ei tehtud lahti. Üldse oli kahtlane buss. Uus ja väga plastmassist.

Vanu autosid käisin vaatamas raekoja platsil (Eva-Liisa juba kirjutas neist). Niiiii sefid olid, eriti osad. Ja seal oli üks saksa tädi (või noh, õigemini oli seal palju saksa tädisid, aga enamus neist ei paistnud silma mitte millegi muu kui saksa tädiks olemisega), kellel oli suuuuurte taskutega kampsun seljas ja ühes suuuuures taskus oli suuuuur kimp piibelehti. Oi kui lahe :) Ei no kohe näha, et ma käisin autosid vaatamas, kui kõige suuremaks elamuseks olid piibelehed :s

Risustamine

Spämmkirjad ruulivad. Eriti, kui nad on saadetud kellegi teise meiliaadressile, aga sina oled see, kelle postkasti nad lõpuks potsatavad. Mulle tuleb õnneks suhteliselt vähe spämmi, aga ma pole siiamaani taibanud vaadata, missugusele meiliaadressile need saadetud on olnud. Ja algab kiri sõnadega: Insider information that brings about tremendous profits Radar for helping you make stoock market decisions. Mul on seitse korda plaanis stoooock market otsuseid teha ja eriti veel siseinfo põhjal. Tore, et jälle viagrat ei pakutud.

. . .

Kuidagi tühi ja lootusetu on hetkel. Eile oli küll hirmnaljakas, aga täna pööras asi veidi teises suunas. Või tegelikult ei juhtunud midagi väga konkreetset, mille pärast nüüd väga nukrutsema peaks, aga ikkagi. Muuhulgas sain teada, et ma pean ikka täiesti ise asja valmis kirjutama ja siis esitama. Ei mingit juhendamist. Milleks veel see? Tõepoolest. Ma näen vigu teiste töödes, mitte enda omades. Hea inimene lubamagi. Hetkel on mul lihtsalt mõistus otsas. Ja tahan seda, mida ei saa. Kena reedet.

Vööldingliš

Skype'i on vallutanud türklased. T-d ründasid türklased läbi rate.ee, mind siis läbi Skype'i. Ma suudan alati äärmiselt ebaviisakalt küsida, et miks sa mind oma listi lisasid. Tavaliselt saab sealt ka mõne toreda kodukootud inglises vastuse. Eelmise nädala klounile ei saa aga küll miski vastu, vahelduseks ei olnud tema aga türklane.

Mõned suurepärased mõttekatked (teemaks oli see, et mul ei ole väidetavalt mikrofoni ja seetõttu ei saa ta mulle ka mitte kuidagi helistada, aga tema sellest küll aru ei saanud):

you hef telfon

i wont to tok weth u

i do no wat are u se

i wont uor tl af u can

i ned uor nomber

i laek to ntolk weth u i ned to no u mor

i no weth u se ok i se if u lek to tolk

bet i weon toek wyou

i weon lesen your vuyes

See oli tõesti liiga uskumatu, et tõsi olla. Minu reaktsioon oli midagi umbes sellist:

i thought i made that clear already, I DON'T HAVE A MIC!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!!

ja

are you absolutely SURE you speak english?

ja

my suggestion is that we'll continue this overtly thought-provoking conversation some other time

Ma võin ikka äärmiselt õel ja arusaamatu olla ja block nuppu oskan ma ka päris hästi vajutada.

niiviisi siis

Ostsin üleeile kõik Narnia lugude osad, 7 in 1. Olen täitsa rahul, näiteks sellega, et ei loegi praegu raamatut, vaid löön niisama aega surnuks ja teen nägu nagu ma kirjutaks midagi. Noh, nii umbes 10 minutit järjest kirjutan ka, siis vahin 10+x minutit niisama ringi. Miskit on tõsiselt paigast ära.

***

Huvitav, millal need öökülmad ükskord lõpevad? Nad on siin nagunii juba oma töö teinud, kaua võib? Palju energiat, aega ja raha läks lihtsalt tuulde. Mul on kellestki jälle nii kahju :(

***

Olen suutnud viimasel ajal päris mitut täiesti mõttetut filmi vaadata. Üks parem kui teine.

***

Mõned kustumatud aastatetagused ütlused, PB poolt mu märkmikku kirja pandud :)

Totaalne kiivakuulmine:
"Miks ta nii lõbus on?"
"Miks tal nii nilbe pluus on?"
(Kõnealune isik on Bunny)

Vastata tuleb ka siis, kui sa tegelikult ei tea:
"Mitu jalga on lepatriinul?"
"Kuus või seitse."
(Kes mida ütles, kahjuks enam ei mäleta)

Küsimusi võib mõista mitmeti:
"Kas sul tuleb siis kallim?"
(Siiamaani ajab pööraselt naerma)

"Mul jäi Bunny/panni külge!"
(???)

Teine kolmkümmend üheksa

Eile hommikul päike paistis ja taevas oli sinine ja muru oli niidetud ja pasunapiilud mängisid Kaubahalli ees "Mis värvi on armastus". Rahvast oli linnas suhteliselt varase aja kohta lausa üle ootuste palju, aga õnneks ei olnud kõigil neil inimestel kavas just sel hetkel toidupoodi minna ja ma pääsesin suurema sabatamiseta. Ajakile lille ostmine kujunes veidi aeganõudvamaks ülesandeks, sest minu ees seisev penskar oli võtnud endale auasjaks aru saada, miks tema bambus kasvab sirgelt üles, kui poes on nad ometi nii kenasti keerdus. Lõppude lõpuks jõudis see müsteerium talle vist ikka enam-vähem kohale ja ma sain oma daalia õnnelikult ostetud. Kogu sellest pasundamisest eemale kõndides tundus mulle ühel hetkel üsna ootamatult, et mingi nurga alt vaadates on ka sellistel mõttetutel väikelinnadel oma võlu. Õhtul/öösel toimunud ürituse korraldamatust imetledes kadus see kentsakas tunne aga õnneks ära. Oleksin võinud rahumeeli kodus sünnipäeval olla, mitte kuskil mingit maeiteamida vaadata, sest kui on valida linna ja Ajaki sünnipäeva vahel, siis viimane on igatahes mõistlikum valik. Pealegi oli õues ikka täiesti friiking külm, mai lõpp ju...

Lõppkokkuvõttes ma eile midagi asjalikku tehtud ei saanudki. Heitsin pilgu peale oma pooleli olevale tööle, selle jõllitamisest päästis mind elektrikatkestus, pärast mida ma enam ei suutnud ennast sundida arvutit sisse panema. Lõikusin suure kausitäie salatit, sellele eelnes õpituba teemal "Kuidas lõigata tomatit sektoriteks?" Nüüd ma olen siis peaaegu paberitega tomatilõikur. Mingil hetkel ilmus oma eksamiks õppima üks totaalselt unine T, kes mulle ka une peale ajas ja see õpetamine lõppes sellega, et ma magasin pärastlõuna lihtsalt maha (ja olin õhtul ikka unine). Homme-ülehomme veel üle elada, hinded välja, järgmised olulised kuupäevad on 050606 ja 130606. Kõige selle vahele paar kirjutist ja üks oponeerimine. Et mida veel???

Sussver kus sadas.

Maal ja taeval polnud vahet. Loomulikult pidin ma just keset seda sadu hakkama rongi peale minema. Õnneks andis selle kiire asjaga mõned minutid oodata ja läksin vihma kätte alles siis, kui padusajust oli alles jäänud vaid tagasihoidlik sabin. Kogu see alla tulnud vesi lainetas aga tänaval, nii et eriti vahet ei olnud, kas ma oleks selle ülevalt kaela saanud või lendas see minuni maa poolt autorataste alt. Lõbus igatahes :)

Hetk tagasi oli taevas nii lahedalt roosakat värvi, selline ebamäärane hallikasroosa. Nüüd ma tõmban kardinad ette, ja üllatus üllatus, lähen ära magama, sest mõned meist peavad hommikul vara tõusma. Viis päeva veel :)))

Päike :)

Kastanid õitsevad. Ja osa sireleid ka :) Kastanitega seoses meenub mulle alati kohe:

"Sügavaimas rahus laius seal päikese käes tukkudes Suur tänav. Kastanid õitsesid. Kuskil polnud ainsatki elusolevust, välja arvatud pagari hall kass, kes istus kõnniteeserval ja lakkus käppa."

Selline pilt on täiesti võimalik ka siit nii umbes paarisaja meetri kaugusel - väikesest mäest alla viiv tee, kaugemal paistab sild üle jõe. Inimesi tõepoolest eriti näha ei ole, aga mõne kõnniteel istuva kassi ikka leiab. Kastanid õitsevad ühe suure punase katusega maja aiavärava kõrval ja kohalikust pagariärist levib värskelt küpsetatud saia lõhn, mis seguneb vastniidetud muru lõhnaga. Idüll.

Pole eriti raske ära arvata, millisest (laste)raamatust need esimesed laused võetud on. Ma ei hakka seda raamatut praegu uuesti lugema, eelmisest nii umbes 20 korrast peaks piisama.

Võid ikkagi rahumeeli pakkuda, kust raamatust tsitaat pärit on, aga palju olulisem küsimus on, et kes on kirjutanud raamatu pealkirjaga "The Misadventures of the New Satan" :p Mõtle mõtle, Sa tead seda raamatut ja seda kirjanikku ;)

Hallelujah

Rock ’n roll angels bring thyn hard rock hallelujah
Demons and angels all in one have arrived
Rock ’n roll angels bring thyn hard rock hallelujah
In God’s creation supernatural high

Ometi kord võitis see laul ja see maa, kelle poolt ka mina olin :) Soome rokib :)

Tagasi loodusesse

Hehee ja sadaski täna :p Rohkem ma aga igaks juhuks ilma ennustama ei hakka. Vihma ei olnud nii ammu sadanud, et ma ei mäletanudki, et mu vihmavari avamisel kaheks tükiks lendab. Loomulikult ei läinud kaua aega, enne kui ma selle tõsiasja teada sain, sest seda demonstreeriti mulle esimesel võimalusel. Õnneks ei lennanud osa varjust vähemalt veelompi, sest ühtki lompi lihtsalt polnud läheduses. Aga tegelikult oli vihm nii tore, mis sest et autod mu mitu korda üsna märjaks pritsisid. Ise jahmusin ka praegast, et kust selline positiivsus veel pärit olla võiks???

Reedeõhtuste lõbustuste eest hoolitses Eva-Liisa :p Väike stiilinäide: The results showed that with regard to the species composition, the spring fen forest is quite close to the fen forest as well as to the carr forest, but it is considerably richer in the species of vascular plants and bryophytes. Sel ajal kui mina ingliskeelseid sõnu ritta seadsin (ise suurt midagi aru saamata ja kui sa mu käest praegu küsiks, kuidas on samblarinne, siis ei oskaks ma sellele ikkagi peast vastata), tegeles Eva-Liisa pealkirjade ja leheküljenumbrite ja nimede (ehk siis lühidalt öeldes viidete) kontrollimisega.

e w u says: kas sa tahaks olla Lembi Saastamoinen?
e w u says: kui ei, siis ära Jouko Saastamoineniga abiellu :D
L says: üritan mitte abielluda :D

(P.S. Kui juba Soome poole asi kaldus, siis märksõnaks on Lordi ;))

Veel mõni kohustuslik (?) allikasoometsade teemast kõrvale kaldumine:

e w u says: kursaõde helistas just. ta tartus, lubas mulle õhtul viinakokteili teha kui ma valmis saan
L says: :D
e w u says: päris jõhker auhind. ma usun, et ma siis üsna sassis. aga homme ka veel tegemist
L says: võibla läheb sassis olles see homne siis lihtsalt kergemini :p?

Kas keegi võiks mind sundida mu enda tööd ka valmis kirjutama :s? Jah, ma tean küll, ma ise ise ise.

Vot nii

Hehee, tänasest alates olen ma õnnelik jaanalinnusule omanik :))) Hea, kui ikka kõikvõimalike asjadega varustatakse... Igatahes on see suurim sulg, mida mina oma elus näinud olen ja tunnis annab sellega päris korralikku segadust tekitada (ei, ma ei konfiskeerinud seda, ma pole ju ometi niiii südametu, see hoopis kingiti mulle :p).

Homme on Vanemuise kultuuritänava päev, seega võib olla üsna kindel, et sajab ladinal. Nii et vihmavarjud kaasa, eriti Tartu kandis.

Mis on naljakas ja mis ei ole?

Kõik hakkavad suhteliselt vaikselt ülesannet vihikusse kirjutama, kui tagumisest pingist tuleb teade: "Õpetaja, mul on vedru kadunud!" Kui õpetaja oleks professionaalne ja järjekindel pedagoog, lahendaks ta vedruprobleemi suurema kärata ära, mitte ei hakkaks ise naerma (probleem ju täiesti tõsine). Aga midagi pole teha, kõik lihtsalt ei ole professionaalsed ja järjekindlad pedagoogid ja sel hetkel tundub lause ikka üle mõistuse naljakas. Loomulikult hakkab lõbus ka ülejäänud klassil ja maha rahunemine võtab pisut aega. Lõpuks leidub ka üks vedruga pastakas ja kõik saavad kirjutamist jätkata. Hiljem selgub, et segastel asjaoludel võivad ära kaduda ka näiteks otsad ja üleüldse igasugused muud asjad loomulikult ka.

Hypothetical situation: an ATM was robbed in Küüni Street. There are two suspects and fourteen detectives.

The first suspect enters. HE looks incredibly happy.

Ds: Where were you yesterday between 6 and 8 o'clock?
S1: I was in Lõunakeskus with /the name of the other suspect/.
Ds: What were you doing there?
S1: We were in Tiimari. We were looking at teddy bears.
Ds (quite happily): Did you buy anything?
S1 (even more happily): No. We were just looking.
Ds: Did you go to any other shop?
S1 (laughing): No, we were looking at the teddy bears in Tiimari. We are fans of teddy bears.
Ds: Which was /the name of the other suspect/'s favourite teddy bear?
S1 (triumphantly): He liked the pink ones of course. We were looking only at the pink teddy bears!

And so on and so on. After getting a lot of completely irrelevant information, the panel of detectives decides that the suspects are terribly guilty. And everyone is happy. Me included - how else can you make them ask questions in the past simple tense?

Loeme Postimees Online'i

Uudise täpne algus:

"Tallinna lauluväljaku lähedal Narva maantee ääres asuval ehitusel kukkus täna hommikupoole ühe kraana nool teise peale. Tema andmetel õnnetuses keegi kannatada ei saanud."

Õnnetuses üllatuslikult kõnevõime omandanud kraana andmetel? Kumb kraana siis varem juhtunust toibus ja lahkelt pressile infot jagama nõustus? See, kelle nool alla kukkus või see, kellele nool kaela kukkus?

Uitmõttetused

Tuul. Täitsa kõva tuul on õues. Ei taha peavalu saada. Tulin igaks juhuks õuest ära. Siimaani on tänane päev järjekordselt täiesti mõttetu olnud. Peale seda uperpallitavat nädalat ei suuda ma tõesti mitte midagi asjalikku teha. Teisipäev oli kole-kole, kolmapäeval võtsin hoogu neljapäevaks ja neljapäev muudkui venis. Täitsa kreisi. Reede oli lihtsalt naljakas. Pink teddy-bear lovers. Something's fishy. Mõned alatud võtted. Mõned head üllatused. Tunned, et sa elad nende heade hetkede nimel, ainult sul ei ole aimugi, millal järgmine helge hetk tuleb. Lootust ei tohi kunagi kaotada. Faith. Hope. Lainetus laes ja põrandal, süüdimatus. Vesi vesi vesi. Liiga palju vett liiga vales kohas. Vesi õhupallides. Pakkide kaupa õhupalle. Ähvardused ja võltsingud. Vahele jäämised. Aknast välja lendavad asjad. Sipelgapesad. Oli põnev nädal.

Kiire internet :) Juba teist päeva on mul kiire internet ja wifi, mis sest, et mul viimasega miskit peale hakata ei ole. Neljas kanal telekas. Vajutades number neljale ei tea sa iialgi, mis kanalit sulle sealt parajasti pakutakse. Valikuid on mitukümmend, aga endal valikuvõimalus puudub. Surprise! Ma olen rahul. We are here, but the truth is still out there.

Eile õhtul oli mk juures maal lihtsalt nii ilus. Päike loojus metsa taha ja puude varjud olid otsatult pikaks veninud. Linnulaulune vaikus ja aeg ajalt kostev helikopterimürin. Kevadtorm käib täie hooga. Muru sees kasvasid lilled ja kiikuda oli lihtsalt nii hea. Tohutu suure kuuse alla peitunud tilluke suitsusaun õhkas endiselt talvist külmust. Seda ei ole see aasta veel köetud. Maja heledaks lihvitud palkidest seinad ja päevinäinud korstnajalg. Oi oi kui palju tööd on seal veel teha...

lännu

siin võid nüüd ette kujutada ühte pikka postitust, mis kadus jäljetult koos sekundilise elektrikatkestusega. muidu on kõik hästi :)

06.05

Laupäev oli tõesti pisut parem päev kui reede. Ma kirjutasin natuke, loomulikult vähem, kui oleks pidanud ja sain teada, mis kuupäevaks see asi valmis peab olema. Õnneks on see kuupäev natuke hilisem, kui ma arvasin. Käisime sordis lilletaimi ostmas. Või õigemini olin lihtsalt kaasas 'uue' auto proovisõidul, millest kujunes lõpuks ka päeva (kui mitte nädala) nali. Igatahes oli tunne, nagu istuks Ajak roolis esimest korda, mitte ei omaks 20 aastast sõidustaaži. Väga paljudest võimalustest auto sinist tossu välja ajama panna (ja seda kaunis lühikese aja jooksul) valisime me igatahes selle kõige ebatõenäolisema (oodatud on pakkumised millise nimelt, aga hoiatan ette - vaevalt Sa ära arvad). Aga kärsakas oli sellegipoolest vägev ja auto ise oli ikka päääris õudne. Ma ei olegi veel päris täpselt aru saanud, kas L ise on aru saanud, et see on jube auto. Tõenäoliselt on. Aga vahet pole, olen üsna kindel, et võin rahumeeli ta autot kritiseerida, ilma et ta ennast isiklikult puudutatuna tunneks (autode kohta sõna võtmisel tuleb teadupärast alati ettevaatlik olla). Lilletaimi sordis igatahes jätkus, kuigi ametlik müügihooaeg ei olnud veel alanud ja me saime mööda kasvuhooneid ise ringi uidata. Oi kui vahvad lambid seal olid, hiigelsuured ja väga nõukaaegse moega. Kuna kõik nii ilusti õitses, olin ma sunnitud ikkagi ise ka paar taime ostma ja nüüd kasvavad need väljas ukse kõrval rippuvas potis. Ühesõnaga eile ma siis tegelesin natuke lillenduse ja peenardusega, toppisin maha mõned talvel kingiks saadud krookused ja hüatsindid ja külvasin porgandeid ja herneid. T tegi umbes samu asju, mis tähendas siis seda, et ma olin sunnitud ka tema järelt igasugused labidad ja tühjad topsikud ja veeämbrid ära koristama. Topelt ei kärise. Jan jõristas nii kaua sapakaga mööda aeda ringi, et ma tõesti tundsin, et mul kukuvad kohe kõrvad küljest ära. Sapakal ei ole tagumist käiku ja kui rohkem raputab, siis hüppab aku pealt ära, täiesti nomraalne sõiduk siis ühesõnaga. Õnnetuseks oskas Jan aku täiesti iseseisvalt tagasi panna, aga õnneks sai ühel hetkel bensiin otsa ja kõrvad saavad seega natuke pikemaks ajaks puhkust. Aga no põhimõtteliselt ega ma väga ei nurise, sest suuresti tänu Janile saime me maa seest kätte ühe äärmiselt kangekaelse arooniapõõsa, mis sest et see tähendas päris pikka kaevamist, kangutamist, sikutamist ja juurte läbi raiumist. Asja pluss oli muidugi see, et päike hakkas peale :) Mitte et ma nüüd eriti pruunim oleksin, aga naaatukene ikka :p Netil avanes võimalus jões ujumishooaeg avada ja seda ta loomulikult suurima heameelega ka tegi. Märg koer on ju mitu korda toredam kui kuiv koer, sest kuival koeral ei õnnestu sind mitte iialgi möödumisel niiii märjaks teha kui märjal koeral ja märg koer ei pea selleks isegi mitte pingutama eriti. Õhtul vaatasime T-ga Grease'i ja tegime köhatee auru. Kummeliaur jäi olemata, sest tuli välja, et T-l polnud kodus kummelit. On ikka maru tore, kui on olemas keegi, kellega koos saab rahumeeli köhatee auru võtta ja Grease'i vaadata :p Täna on mul nohu ja kurk valus. Köha veel ei ole (kolm korda üle õla). Tubli on, tõepoolest.

Veel natuke

Kuna ma nagunii siin mitte kui midagi asjalikku täna ei tee... Paar sõna volbrist kah. Mul polnud üldse plaanis seda miskit pidi tähistada, välja kukkus lõpuks nii, et ma istusin kell üks öösel endiselt lõkke ääres ja kuulasin kalamehejutte. Jah, just, kalamehejutte. Kala võtab, ei tohi õiget aega maha magada. Aga mu armsa kassi jätsid nad ikka kaladest ilma, häbi häbi.

Esimene mai:

L says: paraadile? :p
K says: jaa just kreenholmi manufaktuuri ette ketrajate-kudujatega solidaarsusmarsile :p

enilammuk

Kummaline päev on olnud. Lihtsalt kummaline, ilma põhjuseta. Ise olen kuidagi hajevil ja kõik hakkab järjekordselt ebareaalseks muutuma. Igasuguseid asju juhtus, aga samas ka mitte midagi erakordset. Reedega võrreldes oli hoopis teistsugune päev, siis tuli mõnedel põrandat pesta, sest üks imetillukene veepomm lajatas keset parketti, nii et terve koridor lainetas ja mõned ronisid valel ajal vales kohas aknast sisse ja jäid sellise lubamatu käitumisega loomulikult valele inimesele vahele. Täna otsustasid mõned aga igaks juhuks natukene pisaraid valada. Esimesel juhul jäi põhjus selgusetuks, teisel küll mitte, aga lohutama minemine oleks asja ainult hulga hullemaks teinud, niigi oli eneseväärikus mängus. Aga mul oli hirmus kahju, sest nii teisele lihtsalt ei tehta! Ja päris kuri olin ma ka kogu selle sigaduse peale.

Ja hommikul algas see kummaline päev sellega, et ma nägin rongis esimese vaguni aknal silti "broneeritud". Tuli välja, et härra ES otsustas natuke rongisõitu proovida, aga tal ei kõlba ju ometi tavainimestega ühes vagunis sõita, nii pididki ülejäänud sõitjad ennast kahte vagunisse ära mahutama. Ja Tartus tormas kaameramees kärsitult ümber rongi - jumal küll!!! ei saa ju ometi jäädvustamata jätta seda, et ES oskab ise vagunist väljuda. Ja siis väidab ES õhtustes uudistes, et ta rääkis rongis nii paljude inimestega! Johhaidii, ei tea kus ja millal?!? Oma privaatvagunis või? Mitte et ma temaga ülepea rääkida oleks tahtnud, kindlasti mitte.

Natuke aega tagasi tundsin ma kogu selle kummalisuse peale lähenevat eufooriat. Ei saa ju ometi olla üleväsimus, kui just oli kolm vaba päeva? Minu puhul ikka saab, vabalt. Igatahes üritasin ma kõigest hingest normaalselt käituda, sest söögilauas itsitamine võib väga ohtlik olla. Ja naljakat ei olnud ka midagi. Võib-olla.

Through my window

Ärkan. Päike paistab aknast sisse. Vaatan kella. Kell on 6. Seitsmeni on seega veel aega. Jälle enne üleval, kui äratus huilgama pistab. Aga midagi on valesti. Päike paistab aknast sisse. Kell on kuus ja päike paistab aknast sisse? Minu toa aknast? Mu aken on lääne poole, kui ma hommikul ärkan ei paista sealt kunagi päikest sisse. On ikka minu tuba? Jaa, raudselt. Sellise mõttejada järel olen juba nii palju ärkvel, et suudan tuvastada, et tuba on õige ja kell on õige, ainult et on õhtu mitte hommik. Veel natuke omaette aru pidamist ja ma mõtlen välja, et on kolmapäev ja et ma võiks sama hästi ka üles tõusta, sest tunni aja pärast ei ole mingit äratust ja et üleüldse ei pea ma lähiajal mitte kuhugi minema hakkama.

Loomulikult ei ole täna kolmapäev. Pühapäev on. Ja päike paistab aknast sisse. Aga kell ei ole 6 ja ma ei maga, seekord magasin öösel ja ärkasin poole kümne paiku, hommikul (ja päike ei paistnud aknast sisse). Ja just nüüd meenub mulle, et ma lubasin endale, et teen pühapäeva hommikul pannkooke. Hommik on praeguseks küll lootusetult möödas :s Ehh, eks siis järgmisel pühapäeval. Ja üleüldse lubasin ma täna ääretult asjalik olla, aga ma ei ole suurt midagi teinud. Eile sai nagunii hulga asju tehtud ja olen tähele pannud, et kui ma ühel päeval suudan ennast maksimaalselt kokku võtta, siis järgmisele ei ole üldse mõtet midagi planeerida, sest siis ma nagunii miskit tehtud ei saa. Aga planeerin ikkagi ja pärast kirun ennast, et miks ma seda ja seda ja seda ära ei teinud.

Eile ma tahtsin nii väga Hiiumaale. Sa istud ja tõlgid mõnda täiesti ajuvaba lauset (a la keegi on millegi libavõsu ja kellelegi on kuvari immanente pind õnnistus ja needus ühekorraga) ja avastad ühel hetkel, et sa ei näe enda ees mitte lauset, vaid kilomeetritepikkust liivaranda, kus ei ole peale sinu ühtegi inimest, ja merd, mis mererohtu täis laineid vaikselt rannaliivale uhub. Loomulikult on parem sellist pilti ette kujutada aprilli lõpus kui näiteks novembris, mil järgmine suvi paistab veel mägede taga, aga ka aprillis on ootamine veel piisavalt pikk. Hiiumaa seostub mul siiski ainult suvega ja on lugematul hulgal põhjuseid, miks ma sinna mõnel muul aastaajal ei lähe. See aga ei takista mul Hiiumaa peale mõtlemast...

Igasugused päeva sõnad on juba kaua aega olemata olnud, seekord siis lausa mitu tükki: EPIGOONLUS, EPIKUURLUS (tähendus totaalselt erinev :p), PASTOOSNE ja NIVELLEERIMA. Igatahes oli mul eile õhtuks kogu selle jama pärast üks silm üsna punane, see ei ole kaugeltki mitte hea uudis.

Aga tegelikult on kõik ju ilus ... vist. Eksole? Jah, ma tean, et kohati ei ole, aga siis kohati jälle on.

Sussver küll, Angelina Jolie on jõudnud isegi sõnaraamatusse. Just praegu leidsin säärase näitelause: Angelina Jolie supplies the love interest in the film.

Hommikust

Eile oli õhus kevadet. Ka õhtul. Üleeile oli ka kevadine. Ma riisusin ja kratsisin oma käevarred tikripõõsas katki. Sai eile hommikul tööle minna nii, nagu oleks kuskilt eriti kriipivast sõjast saabunud. Täna pole enam nii hull.

Ma ei teagi, kuidas mul täna hommikul nii palju aega on üle jäänud, kindlasti unustasin midagi tegemata. Ja ärkan jälle iga päev enne seda, kui mobiili äratus undama hakkab, mulle ei meeldi see hääl, aga mulle ei meeldi ka pool ööd oodata ja kella vaadata. Homme tuleb eriti varajane tõusmine.

mina siis jälle siin

Üks järjekordne nädal jällegi läbi. Selle nädala kordaminekud: üritasin vale võtmega vale ust avada; kavatsesin hakata parandama ühte tööd, aga tuli välja, et ma olin seda juba parandanud (jääb üsna selgusetuks, millal täpsemalt); kuulasin ära seletused, et T tuleb koju alles täna öösel ja küsisin siis kümme minutit hiljem, kas T on kodus; kõndisin õigest uksest mööda, järjekordne võti näpus ja üritasin sellega siseneda kõrvalruumi; pöörasin neljanda korruse asemel rõõmsalt kolmandale korrusele (mmm, kaks korda); sain teada, et kuigi kaksikud võivad olla välimuselt ja iseloomult täiesti erinevad, võib neil ikkagi olla täiesti ühesugune käekiri; unustasin maha kella; unustasin maha põdra (igal korralikul inimesel elab kapis ju ometi üks pisitilluke pehme põder); avastasin, et keegi on ühes võtmekimbus võtmete järjekorra ära muutnud ja see võti, mis veel eelmisel nädalal seda ust avas, enam seda ust ei ava (seekord olin õige ukse taga); tegin valel ajal suu lahti, korduvalt; ei teinud õigel ajal suud lahti, kah korduvalt; ajasin endiselt teatud inimesed omavahel lootusetult sassi; hoidsin oma käes ühte võtit, mille ma oleks tegelikult pidanud ära kappi panema (jah, võtmed on mu elus kuidagi eriti olulisele kohale platseerunud); tõstsin kära, et keegi on mu kapist maki pihta pannud ja sain teada, et see ei olnudki tegelikult minu makk (või nooh, seda ma tegelikult teadsin enne ka, aga tuli välja, et see ei olnud ka selle inimese makk, kelle oma ma arvasin ta olevat); magasin rongis; magasin bussis; voodis uni ei tulnud; sain teada, et mul ei ole õigust kuupileti soodustusele, mis sest, et see soodustusega pilet mulle siiski müüdi; käisin õige korraks Cafe & Chocolateries; lõpetasin ühe aine arvestustöö kirjutamisega või õigemini istusin seal arvestusel ja mõtlesin selle üle, kui raske õppejõul seda tööd kontrollida on; sain teada, et kahe konservipurgi avamiseks ei piisa kahest eestlasest, neljast prantslasest ja kahest konserviavajast (kasutusele tuli võtta vana hea noameetod); olin lihtsalt pidevalt väga väsinud.

Kolmkümmend üheksa

Eile oli nostalgiaõhtu, rohkem kui 15 aasta tagused mälestused. Rohkem küll teiste mälestused, sest mina mäletan sellest ajast hoopis teistsuguseid asju kui ülejäänud seltskond. Imelik oli olla seal pooleli olevas toas. Leidsin end korduvalt mõttelt, et kus ma siis nüüd õigupoolest olen ja kas koju on ikka tõesti endiselt need 10 meetrit üle õue. Valgeks värvitud laudadest lagi ja mõnusad pruunid talad, osad neist originaalid, mõnusalt suured praod sees, teised alles sel talvel pandud. Alles laudu ootav põrand ja hunnik kive ahju jaoks. Aknalauad, vähemalt pool meetrit laiad. Mul on nõrkus aknalaudade vastu. Ja nende akende pealt on vähemalt kuhugi näha ka, maja ette ja tänavale näiteks. Aida ja keldri juurde ja tamme alla ja teisele poole vaadates sinna, kus sa tead, et on jõgi, kuigi seda näha ei ole. Vaidlused, mis aastal mis juhtus ja kes siis parajasti midagi tegi. Keset tuba küdeva kunagise saepuruahju elulugu. Jutud hüpikseast ja kasvuhoonetest ja rehetubadest. Õhtu lõpetuseks sain koronas julmalt pähe, korduvalt. Täna voodist välja ronides lõi silme eest täiesti mustaks. Huvitav, kas ma peaksin tõesti hakkama kohvi jooma? Hommikul vene multikate laulud ja Kollane allveelaev G ja Ricchi E Poveri läbisegi Queeni ja ABBA ja Eesti 60ndatega. Täiesti kahtlane kompott igatahes.

Seda ikka mäletad?

ПЕСЕНКА КРОКОДИЛА ГЕНЫ

Пусть бегут неуклюже
Пешеходы по лужам,
А вода по асфальту рекой.
И неясно прохожим
В этот день непогожий,
Почему я веселый такой.

Я играю на гармошке
У прохожих на виду...
К сожаленью, день рожденья
Только раз в году!
Прилетит вдруг волшебник
В голубом вертолете
И бесплатно покажет кино,
С днем рожденья поздравит
И, наверно, оставит
Мне в подарок пятьсот эскимо.

Пусть бегут неуклюже
Пешеходы по лужам,
А вода по асфальту рекой.
И неясно прохожим
В этот день непогожий,
Почему я веселый такой.

Я играю на гармошке
У прохожих на виду...
К сожаленью, день рожденья
Только раз в году!
К сожаленью, день рожденья
Только раз в году!

Kevadekuulutajad

Jipppiiiiii! Täna nägin ma sel kevadel esimest korda liblikat. Kollast. L muidugi teatas selle peale, et tema nägi küll juba ammmmu esimest liblikat. Kirjut. Nojah, see ammmmu oli nii umbes täpselt tervelt viis päeva tagasi.

Veel lendas ringi üks natuke uimane mesilane. Tema oli sellist mesilase värvi :p

Oligi hullumajam hullumaja, tervelt 3x45 minutit

Mõned mõtteterad:

Lause: There is a bus stop in front of my school.
Tõlge: Bussipeatus on minu kooli kiindunud.

Moodusta ise lauseid: I bought some hankies and now I'm going to eat them.

Kellel tuli ometi idee tekitada õpikusse ülestõusmispühade tekst, mis sisaldab sõnu kõvaks keedetud munad, mune värvima, mune veeretama jne? Ei olnud see väga ettenägelik inimene, ei olnud.

No worries, I'm a red pencil box too ;)

Pühapäev

Käisime täna T, Jani ja Netiga kevadet nautimas. Natuke jäi jalutuskäigust ka pildi peale ja üks õige väike osa sellest, mis pildile jäi, on nüüd ka siin. Kvaliteet on täpselt nii nagu ta on, nii et las ta siis olla ;)


natuke rohelist ja natuke valget (auk)


natuke rohelist ilma valgeta (suvaline praht)


üks vana trepp (oluline)


üka vana telekas (täiesti pehkinud)


üks vana punane sapakas (lömmis)


roostes kaas (leia pildilt neti)


lume alt on välja sulanud ka päkapikk (ja öökull)

Porine on

Jeee, nädalalõpp. Olen jälle õppinud reedeid ootama. Tegelikult on see täitsa tore. See reede lõppes igatahes positiivselt ja ma olin üllatusest enam vähem keeletu. Igatahes sain teada, et vahel harva tuleb isegi helgeid hetki ette. Muahahaa. Ootame siis järjekordset helget hetke, ehk tuleb mõni, veel enne mai lõppu :) Järgmine nädal tuleb igatahes hullumajam hullumaja. Mitte et ma eriti muretseks, sest see ei aita ju :) Tegelikult saab nalja ka piisavalt ja mõni olukord on lihtsalt nii lootusetu, et muutub juba koomiliseks, sest sa ise ka ei usu, et sa sel hetkel teed tõesti just seda, mida sa sel hetkel teed.

Reede hommikul kell 8 orienteerusin ma igatahes ühes pargis. Loomulikult eksisin ma ära. Ja mis oleks parem asi reede hommikus kui avastus, et see maja, mille sa pargist leidsid, ei olegi üldse see maja, mida sul vaja on, kuigi sa varem arvasid, et just see maja ongi see maja, kuhu sa poole üheksaks jõudma pidid. Tähendab, tuleb leida uus maja. Mis, oh üllatust! ei olegi seal pargis, vaid hoopis kaugel kaugel teisel pool parki.

Ma enam väga täpiline ei ole. Nojah, sest terve eelmise nädala olin ma täpiline, üle kere täiesti täpiline. Tipp ja Täpp. Meeletult lõbus igatahes. Tegelikult oli kohati küll pigem äärmine ahastus. Mul pole rohkem kui viisteist aastat sellist allergiat olnud. Miks ometi peab laskma organismil end täiesti pahupidi keerata, et teada saada, et uuuppsss, aga ma ikkagi ei kannatanud seda antibiotsi? On ju ometi olemas sellised asjad nagu allergiaproovid! Järgmised tükk aega tegelen ma siis kõige tasakaalustamisega ja söön järjekordseid tablette. Ja määrin peale mingit allergiavastast kreemi, mille peal on suured hoiatused, et ravim võib põhjustada allergilist reaktsiooni. Aga nooh, siis ma võin ju uuesti mingit tabletti võtta. Näiteks hommikul ja näiteks mõnda sellist, mis toimib ühtlasi unerohuna. Eelmise nädalavahetuse ma juba magasin maha, nädala sees sedasorti lõbu ju ometi endale lubada ei saa. Mulle kohe meeeeldivad sellised ootamatud asjad.

In the Olympic Games, Greeks ran races, jumped, hurled the biscuits, threw the java.

In the first book of the Bible, Guinesses, Adam and Eve were created from an apple tree.

It was an age of great inventions and discoveries. Guttenberg invented the Bible. Another important invention was the circulation of blood.

Franklin died in 1790 and is still dead. Bach died from 1750 to the present.

Charles Darwin was a naturalist who wrote the Organ of the Species. Madman Curie discovered radium. And Karl Marx became one of the Marx brothers.

Tänud pg-le :) Edasi saab lugeda siit.

...

Üks paanika teise otsa. Vahelduseks ka teiste inimeste poolt. Mitte et ma ise antud olukorraga väga rahul ja antud olukorras väga rahulik oleksin. Otse vastupidi. Mitte et see ebarahulik olek kuidagi moodi nüüd olukorda parandaks. Aga ikkagi. Vaatan väääga kahtlustavalt iga köhiva inimese poole ja noh, teised vaatavad ka, kahtlustavalt. Mitte et iga köhatus nüüd kõige hullemat tähendaks. Aga kust sa tead, et ei tähenda.

Baaa-a-aa-aa-hh. Mõistus tule koju.

Punkt.

(Pidin siia midagi kirjutama, sest muidu sa arvad, et postitus on kuhugi kaduma läinud ja ainult pealkiri on alles jäänud, aga vot ei ole nii :p)

Muutustest

Kui ma eile õhtul tahtsin raudteejaamas perroonile minna, võttis mind vastu kinnine värav, kus peal valgendas silt paremale poole näitava noolega ning teatega, et peatuskoht asub alates 31.03 nüüd kuskil seal paremal pool. Ei no tore siis. Tõsine üleöö toimunud muutus, mille põhjuseks ei suutnud me midagi muud välja mõelda, kui et raudteejaama hakatakse lõpuks ometi natuke remontima (mis sinna tuleb, see läks mul kahjuks meelest). Või noh tegelikult pakkusin mina välja, et äkki on perrooni katus eluohtlikuks muutunud ja inimeste elu ja tervise huvides peatuvad rongid nüüd nii, et enam ei peaks katuse all seistes rongi ootama (st saaks seista vihma, lörtsi ja lume käes, mida siin tõenäoliselt vaheldumisi sajab järgmised n+1 aega), aga see oleks olnud ju tõesti liigne ettenägelikkus ja inimestega arvestamine.

Ära siis unusta, mis kuupäev täna on :) Suhteliselt hommikuse aja tõttu pole ma ise veel naabrite juurde jõudnud ja igasuguseid asju uskuma jäänud. Eelmiste aastate põhjal on aga lausa oodata, et ma just 1. aprillil unustan ära, et L-i ei maksa uskuda :p Aasta kõigil ülejäänud päevadel olen ma ehk liigagi kahtlev :p

näpud eemale

Ekraan on üleni must ja keset ekraani on näha vaid kursori valge nool. Klõpsin suvaliselt nuppe. Mustale ekraanile ilmub korraks mingi valge tekst. Näeb kahtlaselt sarnane välja telnetist tuttavale ut.ee maili lugemise keskkonnale. Klõpsin veel nuppe, nii igaks juhuks. Siis tuleb ekraanile korraks kiri 'documents and settings'. Rohkem igaks juhuks nuppe ei klõpsi.

Et siis ülalkirjeldatu toimus täna sularahaautomaadi juures.

Täna oli siis nüüd kevad või?

Täna hommikul õue astudes oleksin ma oma päeva peaaegu et alustanud külili porilombis. Õnneks on seal eelmises lauses sees sõna "peaaegu". Homme avanevad jääpiruettide sooritamiseks kahtlemata uued võimalused...

Üldjuhul on kahe viimase päeva jooksul mu peale kogunenud uue informatsiooni sellist mõõtu kuhi, et mul on sealt alt välja piilumisega raskusi. Eks tasapisi vaateväli avaneb, ma loodan... Ja siis ma ei lähe enam kogemata valest trepist üles. See on suhteliselt kindel. Aga kõiki neid miljoneid vajalikke asju hakkan ma ikka aeg-ajalt maha unustama. Ja ära unustama. See on ka üsna kindel.

Rubriik: Mina ja Tehnika

Järjekordne lahkarvamus minu ja CD toorikute vahel. Tundub, et need on minu jaoks piisavalt tehnilised. Igatahes suutsin ma osta ühest täiesti korralikust poest ühe üsna tuntud firma poolt toodetud toorikuid, mille ainuke viga seisnes selles, et nende peale ei olnud võimalik kirjutada ei andmeid ega muusikat. Ma algul süüdistasin T ja co kirjutajat, aga täna oma tutika kirjutajaga proovides oli tulemus täpselt sama mittemidagiütlev. Säästumarketist ostetud T toorikutele kõrvetusid asjad seevastu väga kenasti, nii et probleem lahendatud, saab poodi uute toorikute järele minna. Ja kirjutajaga ei saanud ma ka loomulikult päris kõiki vajalikke jubinaid kaasa, nii et homme tuleb topeltpoepäev :s

Hea on see, et ma tunnen ennast täna tunduvalt paremini kui eile...

Natuke rongidest

Eile rongis istudes ma mõtlesin, et miks need vagunid peavad seest poolt ometi nii igavat valget värvi olema. Ja istmed on kõik ühtviisi pruunid (ma olin aeglases rongis, kiirrongis on istmed ju teatavasti tumesinised). Oleks palju lõbusam, kui vagunid oleksid erinevat värvi, et kui tahan, lähen ja istun täna sinises vagunis, kui tahan, siis rohelises jne. Inimesel peab ju valikuvõimalus olema ;) Ja loomulikult võiksid istmed olla ka natuke värvilisemad, oleks ju kenam? Nüüd on istmel ja istmel vahe ainult selles, et osade istmekatete all olev pehmendus on sealt aja jooksul ära haihtunud, osadel on see aga ikka veel alles. Nii et valida on pehmemate ja kõvade pinkide vahel :p Tegelikult olid vanasti "kapsaussides" nii lahedad puust istmed. Mäletad, sellised heledast puidust ja natuke triibulised. Triipude vahed olid veel tumedad. Ja need kapsaussid peatusid igas teibas, nii et ümberringi oli mets, ühtegi maja ei paistnud, perrooni ka polnud, aga peatus oli. Mõnes kohas olid muidugi majad ka raudtee ääres. Kohe pärast Emajõest üle sõitmist (Tartu pool) oli näiteks peatus, seal koha peal, kus raudtee päris järsult keerab. Vahel jäi rong veel otsapidi sillale seisma. Siis tuli vedurijuhil seal käänaku koha peal hästi aeglaselt sõita (ka siis, kui peatus oli juba ammu ära kaotatud), nüüd kihutab rong sealt täiel kiirusel üle. Nüüd ei ole neis vanades teivasjaamades enam jaamaputkatki püsti. Mitte midagi ei ole, ainult võsa. Kuigi Emajõe peatuse suvilad on ikka endiselt alles, pisikesed osmikud, kohati ei saa arugi, mis ime läbi nad üldse püsti püsivad.

Tegelikult käisin ma eile arsti juures omale tervisetõendit hankimas. Selle ma ka sain ja sellega on kõik korras, aga lisaks tõendamisele, et mu tervisega on kõik korras, sain ma ka retsepti antibiootikumide ostmiseks. Tõesti tore ütleks ma selle peale. Mine veel arstile! Kui teistel inimestel on nohu, siis on neil nohu ja siis see nohu läheb ära ja kõik on tore edasi. Kui minul on nohu, ei lähe see mitte lihtsalt ühel päeval täitsa ära, vaid läheb hoopis ära põskkoobaste poole. Teoreetiliselt peaksin ma nüüd loomulikult kenasti kodus olema ja ennast ravima. Praktiliselt? Nojah, olen raamatukogus ja mul on täiesti meeletult paha olla. Kolm korda halvem kui eile või üleeile, sest siis peale nohu nagu midagi muud ei olnudki. Mulle tundub, et ma vist hästi ei kannata seda rohtu. Või on see normaalne, et pea käib ringi, vaheldumisi on külm ja palav ja mulle meeldiks üle kõige pead kuhugi vastu toetada? Kolme tunni pärast saan ma minna ja ennast kõige paremast küljest näidata. Johhaidiii, eriti hea see külg nüüd küll olema ei saa.

Vähemalt on siin blogis kõik kenasti roheline, võib-olla natuke rohelisem, kui mulle meeldiks, aga noh, ma ei saa ju iga asja üle ka viriseda. Või õigem oleks öelda, et saan küll, aga see pole eriti mõistlik ja viisakas tegevus. Roheline. Ootame kevadet. Lumi on väga hea ja tore asi, aga mõnikord võiks ikka kalendrisse ka vaadata. Järgmisel nädalal on juba 1. aprill. Ja täna jäi kogu selle värgi pärast Kuutsemäele minemata. Eile oli mul selle pärast kahju, täna enam mitte. Täna ma tahan ainult ära koju.

Jälle üks oluline teade (väga oluline ehk seekord mu viimane postitus wordpressi)

Mulle tundub, et viimasel ajal olen ma suutnud vastu võtta ainult valesid otsuseid. Ei, ma ei taha nendest rääkida. Või õigemini ühest tahan. Sest see puudutab ka sind. Mina ja wordpress - ei ei ja veel kord ei. Me lihtsalt ei saa läbi. Wordpressi kolimine oli lihtsalt üks järjekordne vale otsus, mis tuli sellest, et mujal paistab ikka muru rohelisem ja taevas sinisem olevat. Ühesõnaga ei leidnud ma seal eest neid eeliseid, mida ma lootsin eest leida (või ma ei tea ise ka, mida ma siis ikkagi tegelikult ootasin :s). Mul läks seal kohe igasugune kirjutamise isu üle. Mitte et selle mulli tekitamise lõpetamine nüüd kuidagi eriliselt suur õnnetus oleks olnud...

Igatahes, mida ma tahtsin öelda, oli see, et wordpressi kolimine on üks neist minu valedest otsustest, mida ma saan suhteliselt kergesti muuta. Kolin nimelt tagasi blogspoti, sest ma vähemalt tean, mis mind blogspotis ees ootab...

Uus aadress:

www.allebara.blogspot.com

Palun tõesti vabandust sellise tõmblemise pärast, sest ma ei taha sind niiviisi endasi-tagasi jooksutada, aga hetkel tundub nii õigem olevat (naerukoht :p).

Need paar postitust, mis wordpressi tehtud said, tulevad blogspoti kaasa. Nii et kohtume siis jälle blogspotis :p

Härra Kessu (ehk üks wordpressi postitustest)

Üldjuhul ma kahtlustan, et eksisteerib vandenõu. Wordpress ei lase mul kuidagi pilte postitada (lisaks kõigele ei ole ma veel päriselt pihta ka saanud, kuidas see süsteem siin täpselt funkab, aga kui ta ikka pidevalt mingit eriti hirmsat errorit näitab, siis on midagi kõvasti mäda). Ma saaks veel aru, kui ma üritaks oma pilti siia üles riputada, siis oleks mu takistamine ja mõistusele kutsumine täiesti omal kohal, aga kõnealune pilt kujutab ju ometi kõigest Kessut! Musta (ja mitte värvi poolest) kassi musternäidis.

JeeeWeeeeJipppiiiii!!! (ehk üks wordpressi postitustest)

Polarbearspotting. Olingi juba liiga kaua temast puudust tundnud. Ei lingi ;)

Lihtsalt puntras (ehk üks wordpressi postitustest)

Täna ma tahaksin jälle, et oleks eelmise nädala teisipäeva hommik ja kõik järgnev oleks lihtsalt unenägu. Et ma saaksin sellest üles ärgata ja kergendatult hingata, sest nädala pärast ei hakkagi mingi õudus peale. Loomulikult ei ole see käiku minev stsenaarium. Ma ei saa ikka aru, miks ma niimoodi otsustasin. Aga tegelikult on viimase nädala jooksul juhtunud ka mitu nii väga erinevat, aga ühtviisi nii väga head asja. Kas need kuuluksid ka siis unenäo hulka? Neid ma ei tahaks maha kustutada. Neid ma ei taha maha kustutada.

Ja kui sa oled haige, siis saa ruttu terveks. Ja ära külmeta, sest seal, kus ei ole päikest, ei ole ka nii väga soe. Mina sallist ei loobu. Ja palun ära lumehange kinni jää.

Uitmõtteid (ehk üks wordpressi postitustest)

Viimasel ajal ei ole ma just kõige usinam kirjutaja olnud. Eelmise nädala kohta ehk nii palju, et esmaspäeval saime siis kenasti Eva-Liisaga kokku, istusime väga kaua aega Cafe Truffes ja olime muidu natuke sünnipäevased. Kuigi kui päris aus olla, siis erilist sünnipäevatunnet mul ei olnudki :s Rääkisime igasugustest asjadest, alates blogimaailmast ja lõpetades pärismaailmaga ja õhtu lõpetuseks sõime roose. Jah, õigesti lugesid, roose … martsipanist.

Ajavahemikku teisipäevast neljapäevani ei taha ma eriti meenutada. Sellisesse paanikasse pole ma ennast ammu viinud, kui üldse kunagi. Ise tekitatud, endale tekitatud. Tõepoolest, ise tehtud hästi tehtud. Ja ma olen sel alal andekas. Neljapäeval sai selgeks, et nüüd küll aitab. Ma lihtsalt ei taipa, miks mul selle geniaalse otsuseni jõudmine kolm päeva aega võttis. Neljapäeva õhtu oli seega juba vähe lõbusam. Ja kogu selle paanika keskele jäi vähe rõõmsama hetkena pg & co juures külas käimine ja teisipäevaõhtune teater “Saateviga”. Teadagi, kelle pärast.
Pühapäev oli mina-ütlen-pesu,-sina-ütled-nöör!-pesu-nöör,-pesu-nöör päev ehk siis mina-ütlen-karu,-sina-ütled-püksid!-karu-püksid,-karu-püksid päev. Või mida iganes. Ühesõnaga tahtis T pajuoksi vaasi korjata ja tal oli põõsa otsast vaja just neid kõige ülemisi, sest need paistsid ju ometi palju kobedamad kui alumised. See tähendas loomulikult seda, et ma olin sunnitud ühe oksa alla painutama, et T korjata ulataks, ja mõnda aega ma siis kõlkusingi selle oksa küljes ja tundsin ennast täpselt nagu nööril kuivav pesu. Sellele rippumisharjutusele oli eelnenud jõe äärde sumpamine ja kohati oli lumi peaaegu põlvini! Põlvini! Jõgi ole natuke lahti, vähemalt piisavalt lahti selleks, et Neti sinna korraks sisse sulpsatas, aga ta ei teinud sellest erilist numbrit. Tõepoolest, igatalvine asi.

Eile tekitas üks vana tädi rongis paanikat ja käis ja küsis peaaegu kõigilt vagunis olnud inimestelt, kas ta võib nende mobiiltelefoni laenata, sest tema enda oma oli koju ununenud ja ta tahab mingit sõbranjet endale jaama vastu kutsuda. Vähemalt algul läks minu magamise teesklemise taktika täiega asja ette, minult ta küsima ei tulnud ;) Kuna see tädi nägi natuke kahtlane välja, ei tahtnud rahvas talle eriti telefoni laenata ja tal tuli vähemalt 10 inimest läbi küsida (ma silmi igaks juhuks lahti ei hakanud tegema, see-eest ma kuulsin) enne, kui ta lõpuks kahelt onult telefoni välja suutis pressida. Kui päris aus olla, siis õigesti tegid need inimesed, kes talle telefoni ei andnud. Sest mida see tädi siis tegi? Helistas oma sõbranjele, seda küll. Aga selle asemel, et öelda, et ta on rongis ja palun tulgu keegi talle vastu, alustas ta sellest, et ta on rongis ja et tal ütles telefon üles ja et tal ei ole seda kaasas ja et see on kodus köögis laua peal ja et ta ei tea, mis ta telefonil viga on ja et ta laenas rongis ühtede poiste käest telefoni ja et need ei ole väga noored poisid (noh nii umbes kuuekümnendates eluaastates poisid - minu kommentaar) ja et ta ei tunne neid poisse ja et ta ei ole kedagi Amanda nimelist tõesti ammu näinud ja et ta tõesti ei tea, mida Amanda teeb ja et … (kolm punkti, vahepeal ma vist tõesti natuke magasin) ja lõpuks jõudis ta tagasi selle juurde, et ta on rongis ja et ta jõuab see ja see kell sinna ja sinna ja kas talle saaks vastu tulla. See kõik võttis tegelikkuses ikka tunduvalt kauem aega, kui sul praegu selle asja lugemine. Aga ega ma lõppkokkuvõttes sellest tädist ei pääsenud, ohhhh eiiii! Mingil hetkel tulid ja istusid tädi vastu kaks vene keelt rääkivat noormeest (sedakorda kahekümnendates aastates noormehed), mille peale tädi püsti kargas ja krapsti! minu vastu pingile istuma potsas, omaette podisedes, et nääh, nüüd tulid sinna tema vastu istuma mingid venelased ja ajavad veel ei tea, mis ullu juttu ja ei tema taha seda kuulata! Tõepoolest! Selleks ajaks olin ma ammu magamise teesklemisest loobunud, sest mul oli selg juba lihtsalt niivõrd kange sellest lösutamisest. Ülejäänud osa teekonnast tuli mul seega väääga põnevat raudteeäärset võsa põrnitseda ja meeleheitlikult tädi pilku vältida, sest sel hetkel oli tädiga vestlusesse laskumine tõesti kõige viimane asi, mida ma teha igatsesin.

Eile sain kingiks kümme punast tulpi. Oi kui ilusad :)

Tänane päeva elamus. Valik on kerge - jämedate kettidega lakke riputatud hiigelsuured tühjad süvasukeldumiseks mõeldud skafandrid, igal ühel neist käe külge kinnitatud suurim mutrivõtme taoline asi, mida mina kunagi näinud olin. Ja siis nupulevajutus, mis pani need maast paarikümne sentimeetri kõrgusel kõlkuvad õõvastavad kujud oma mutrivõtmeid lõgistama ja ohtlikult edasi tagasi kõikuma. Üks kuju hakkas oma võtmega aga seltskonna taha püsti pandud plekist seina taguma. Ja asja koondnimetus oli “Kursk”. Ma tõesti loodan, et ma ei hakka öösel õudukaid nägema :s

Tere :) (ehk mu esimene postitus wordpressis)

Nagu näha, oled kenasti kohale jõudnud. Mis tähendab seda, et Sa oled palju parem orienteeruja kui mina ;)
Ma pean ennast siin alles sisse seadma, nii et ära pane tähele, kui mõned asjad on sassis ja kõike kohe üles ei leia. Ole lihtsalt kannatlik ja ära lahtipakkimist vajavate kastide otsa koperda!
Jõudu mööda jagan ka vanu postitusi kategooriatesse, kustutan ära kategooria Uncategorised (hetkel ei taha tema mitte kustuda) ja panen puuduvaid pealkirju, sest mulle ei meeldi need lõpmatud numbrite jadad, mis nüüd osade postituste pealkirja koha peal laiutavad. Eks siis näis, mis sellest välja tuleb :)
Üks märkus veel, nii igaks juhuks - kui Sul on millegipärast vaja selle koha aadress pähe õppida, siis arabella on tagurpidi allebara, nii et ei midagi keerulist. Oleksin kõige parema meelega valinud aadressiks arabella.wordpress.com, aga väidetavalt oli selline aadress juba kasutusel, nii et tuli midagi muud välja mõelda.

Uus aadress

Ma kolisin. Oled mulle ikka ja alati külla oodatud uuel aadressil www.allebara.wordpress.com

Loodan, et Sa tee peal ära ei eksi ja leiad mu uue kodu kenasti üles :)

LISA 23. märtsil: Ma olin seal wordpressis vähem kui kaks nädalat ja kolisin siis aga rõõmsalt blogspoti tagasi. Nii et sul ei ole vaja kuhugi minema hakata :)

Ülestähendus: 2006. aasta 6. märtsil lumikellukesed veel ei õitse. Õitseb hoopis lumi :p

Küsimus: Kus kantakse kapukaid?
Pakutud vastus: mmmm.... Setumaal?
Õige vastus: Jalas

Votttt.

Küsimus: Mille järgi on oma nime saanud lepatriinu?
Pakutud vastus: Et üks Triinu nimeline tüdruk leidis esimese sellise putuka lepa otsast.
Ka pakutud vastus: Et avastaja oli Triinu Lepp
Õige vastus: Blablablamaeimäleta, aga midagi seoses lepa ja sellega, et see sümboliseerib punast värvi.

Terve mu arvuti desktop oli paksult ikoone täis. Kõiki seal varem olnud ikoone oli vähemalt 3 korda paljundatud, ühte oli lausa 22 tükki. Mina seda ei teinud, T seda ei teinud, Jan seda ei teinud ja L ka mitte. Järgmised kahtlusalused on ufod, aga neid pole ma veel jõudnud üle kuulata :s Tegelikult on siiski veel üks maist päritolu kahtlusalune, aga ta tegi seda kindlasti kogemata.

Üks null Neti kasuks. Ta tõmbas meid kõiki ninapidi ja nüüd magab mu kõrval sellise näoga, et ise olete kõik süüdi, et arvasite, et kutsikaid on oodata.

Päeva sõna on VOKKER ehk Matu tuletis sõnast vokk.

Rõõm

Inimene, kelle sünnipäev on täna, luges mu mõtteid ja tegi mulle sünnipäevaks hõbedast käevõru :) Ma tõesti tahtsin niiii väga endale hõbedast käevõru. Pealekauba sain veel samas stiilis kõrvarõngad :) Oi rõõmu :)))

Tegelt on topeltrõõm - kui ma täna poest šampust ostsin, küsiti mult isikut tõendavat dokumenti. Megairw. Ma ei ole enam nii noor, et tahaksin iga hinna eest vanem välja näha, nii et aitäh komplimendi eest :)))

Läksin kella kuue aeg hästi korraks naabrite juurde ühe asja järgi ja saabusin sealt just hetk tagasi ... ilma selle asjata, mille järgi ma läksin.

Täna sai selgeks, et Netil on mõned lehma funktsioonid.

Päeva parim vastus: Ei ta ütelnd midagi! Ütlejaks oleks pidanud olema Neti, aga see vastus tuli hiiglama spontaanselt, nii et võibla talt tõesti oodati mingit sõnalist vastust... Tegelikult oligi Neti täna päeva keskpunktis, tema tänane kolm-neli :)

Neli inimest kinnitasid, et neil on mingi imelik nohu, mis paneb nina verd jooksma. Ma olen siis viies ja ma ei naudi olukorda.

Et Sul meelest ei läheks ;)

Oi kui kaua mul aega võttis enne, kui ma aru sain, mida tähendavad Evu msn-i nimes kakskaks ja kakskolm ja siis kakskaks-kakskolm. Aga kui mulle nende tähendus lõpuks kohale jõudis (seda vist küll alles peale blogi lugemist, mis teha kui ma vahel niivõrd pikkade juhtmetega võin olla :p), siis hakkas see idee mulle igatahes väga meeldima, nii et ma siis nüüd ahvin natuke (sry). kaksneli-kaksviis... Et Sul meelest ei läheks ;)