Reede õhtul vedasin Evu välja sööma. No siis me istusime x aega kohvikus ja rääkisime väga tõsistel teemadel (loe: itsitasime), igatahes sisaldas aukartustäratavalt suur protsent lausetest sõna Supernatural. Muuhulgas tekkis geniaalne idee minna laupäeva hommikul Lõunakeskusesse, sest Evul oli vaja endale natuke riideid osta. Ma kauplesin ennast kaasa ja asi lõppes sellega, et Evu ostis endale teksased, mina aga käekoti, teksased, kampsuni ja mantli :s Meenutagem siinkohal tõsiasja, et mina pidin algselt olema see, kes lihtsalt kaasa läks. Kordaläinud hommikupoolik.
Õhtupoolikul rääkis Em ühte kurba uudist ja ta oli sellega just ühele poole saanud, kui helises telefon. Uus sarnane ebameeldiv uudis. Läksin T-le tööle vastu, et selle kõige peale natuke pead tuulutada. Ei ole just ideaalseim laupäevaõhtu, kui viieteistkümne minuti jooksul saad teada, et kaks inimest on suremas. Nagu puuga pähe. Täna hommikul siis uus kurb telefonikõne, me tegelikult ootasime seda ja ma võtan mõistusega, et ta elas väga vanaks ja see oli lihtsalt tema aeg minna, ja kui juba pidi nii minema, siis läks kõik veel väga hästi, aga ikkagi... Ja see teine inimene ei ole vana, hetkel jääb loota ainult sellele, et imesid juhtub.
Ülejäänud nädalavahetuse ma tikkisin, pikalt ja pidevalt. Vaatasin suusatamist ja uisutamist ja tikkisin. Suhteliselt närverahustav tegevus.
2 comments:
Tunnen kaasa.
Kurb, et nii palju nukraid uudiseid korraga :(
Järgmine laupäev on minu poolt endiselt jõus, kui soovid ja sobib.
Jah, ma usun, et laupäev peaks endiselt sobima. Eks me suhtleme nädala lõpu poole.
Post a Comment