Tagasi loodusesse

Hehee ja sadaski täna :p Rohkem ma aga igaks juhuks ilma ennustama ei hakka. Vihma ei olnud nii ammu sadanud, et ma ei mäletanudki, et mu vihmavari avamisel kaheks tükiks lendab. Loomulikult ei läinud kaua aega, enne kui ma selle tõsiasja teada sain, sest seda demonstreeriti mulle esimesel võimalusel. Õnneks ei lennanud osa varjust vähemalt veelompi, sest ühtki lompi lihtsalt polnud läheduses. Aga tegelikult oli vihm nii tore, mis sest et autod mu mitu korda üsna märjaks pritsisid. Ise jahmusin ka praegast, et kust selline positiivsus veel pärit olla võiks???

Reedeõhtuste lõbustuste eest hoolitses Eva-Liisa :p Väike stiilinäide: The results showed that with regard to the species composition, the spring fen forest is quite close to the fen forest as well as to the carr forest, but it is considerably richer in the species of vascular plants and bryophytes. Sel ajal kui mina ingliskeelseid sõnu ritta seadsin (ise suurt midagi aru saamata ja kui sa mu käest praegu küsiks, kuidas on samblarinne, siis ei oskaks ma sellele ikkagi peast vastata), tegeles Eva-Liisa pealkirjade ja leheküljenumbrite ja nimede (ehk siis lühidalt öeldes viidete) kontrollimisega.

e w u says: kas sa tahaks olla Lembi Saastamoinen?
e w u says: kui ei, siis ära Jouko Saastamoineniga abiellu :D
L says: üritan mitte abielluda :D

(P.S. Kui juba Soome poole asi kaldus, siis märksõnaks on Lordi ;))

Veel mõni kohustuslik (?) allikasoometsade teemast kõrvale kaldumine:

e w u says: kursaõde helistas just. ta tartus, lubas mulle õhtul viinakokteili teha kui ma valmis saan
L says: :D
e w u says: päris jõhker auhind. ma usun, et ma siis üsna sassis. aga homme ka veel tegemist
L says: võibla läheb sassis olles see homne siis lihtsalt kergemini :p?

Kas keegi võiks mind sundida mu enda tööd ka valmis kirjutama :s? Jah, ma tean küll, ma ise ise ise.

Vot nii

Hehee, tänasest alates olen ma õnnelik jaanalinnusule omanik :))) Hea, kui ikka kõikvõimalike asjadega varustatakse... Igatahes on see suurim sulg, mida mina oma elus näinud olen ja tunnis annab sellega päris korralikku segadust tekitada (ei, ma ei konfiskeerinud seda, ma pole ju ometi niiii südametu, see hoopis kingiti mulle :p).

Homme on Vanemuise kultuuritänava päev, seega võib olla üsna kindel, et sajab ladinal. Nii et vihmavarjud kaasa, eriti Tartu kandis.

Mis on naljakas ja mis ei ole?

Kõik hakkavad suhteliselt vaikselt ülesannet vihikusse kirjutama, kui tagumisest pingist tuleb teade: "Õpetaja, mul on vedru kadunud!" Kui õpetaja oleks professionaalne ja järjekindel pedagoog, lahendaks ta vedruprobleemi suurema kärata ära, mitte ei hakkaks ise naerma (probleem ju täiesti tõsine). Aga midagi pole teha, kõik lihtsalt ei ole professionaalsed ja järjekindlad pedagoogid ja sel hetkel tundub lause ikka üle mõistuse naljakas. Loomulikult hakkab lõbus ka ülejäänud klassil ja maha rahunemine võtab pisut aega. Lõpuks leidub ka üks vedruga pastakas ja kõik saavad kirjutamist jätkata. Hiljem selgub, et segastel asjaoludel võivad ära kaduda ka näiteks otsad ja üleüldse igasugused muud asjad loomulikult ka.

Hypothetical situation: an ATM was robbed in Küüni Street. There are two suspects and fourteen detectives.

The first suspect enters. HE looks incredibly happy.

Ds: Where were you yesterday between 6 and 8 o'clock?
S1: I was in Lõunakeskus with /the name of the other suspect/.
Ds: What were you doing there?
S1: We were in Tiimari. We were looking at teddy bears.
Ds (quite happily): Did you buy anything?
S1 (even more happily): No. We were just looking.
Ds: Did you go to any other shop?
S1 (laughing): No, we were looking at the teddy bears in Tiimari. We are fans of teddy bears.
Ds: Which was /the name of the other suspect/'s favourite teddy bear?
S1 (triumphantly): He liked the pink ones of course. We were looking only at the pink teddy bears!

And so on and so on. After getting a lot of completely irrelevant information, the panel of detectives decides that the suspects are terribly guilty. And everyone is happy. Me included - how else can you make them ask questions in the past simple tense?

Loeme Postimees Online'i

Uudise täpne algus:

"Tallinna lauluväljaku lähedal Narva maantee ääres asuval ehitusel kukkus täna hommikupoole ühe kraana nool teise peale. Tema andmetel õnnetuses keegi kannatada ei saanud."

Õnnetuses üllatuslikult kõnevõime omandanud kraana andmetel? Kumb kraana siis varem juhtunust toibus ja lahkelt pressile infot jagama nõustus? See, kelle nool alla kukkus või see, kellele nool kaela kukkus?

Uitmõttetused

Tuul. Täitsa kõva tuul on õues. Ei taha peavalu saada. Tulin igaks juhuks õuest ära. Siimaani on tänane päev järjekordselt täiesti mõttetu olnud. Peale seda uperpallitavat nädalat ei suuda ma tõesti mitte midagi asjalikku teha. Teisipäev oli kole-kole, kolmapäeval võtsin hoogu neljapäevaks ja neljapäev muudkui venis. Täitsa kreisi. Reede oli lihtsalt naljakas. Pink teddy-bear lovers. Something's fishy. Mõned alatud võtted. Mõned head üllatused. Tunned, et sa elad nende heade hetkede nimel, ainult sul ei ole aimugi, millal järgmine helge hetk tuleb. Lootust ei tohi kunagi kaotada. Faith. Hope. Lainetus laes ja põrandal, süüdimatus. Vesi vesi vesi. Liiga palju vett liiga vales kohas. Vesi õhupallides. Pakkide kaupa õhupalle. Ähvardused ja võltsingud. Vahele jäämised. Aknast välja lendavad asjad. Sipelgapesad. Oli põnev nädal.

Kiire internet :) Juba teist päeva on mul kiire internet ja wifi, mis sest, et mul viimasega miskit peale hakata ei ole. Neljas kanal telekas. Vajutades number neljale ei tea sa iialgi, mis kanalit sulle sealt parajasti pakutakse. Valikuid on mitukümmend, aga endal valikuvõimalus puudub. Surprise! Ma olen rahul. We are here, but the truth is still out there.

Eile õhtul oli mk juures maal lihtsalt nii ilus. Päike loojus metsa taha ja puude varjud olid otsatult pikaks veninud. Linnulaulune vaikus ja aeg ajalt kostev helikopterimürin. Kevadtorm käib täie hooga. Muru sees kasvasid lilled ja kiikuda oli lihtsalt nii hea. Tohutu suure kuuse alla peitunud tilluke suitsusaun õhkas endiselt talvist külmust. Seda ei ole see aasta veel köetud. Maja heledaks lihvitud palkidest seinad ja päevinäinud korstnajalg. Oi oi kui palju tööd on seal veel teha...

lännu

siin võid nüüd ette kujutada ühte pikka postitust, mis kadus jäljetult koos sekundilise elektrikatkestusega. muidu on kõik hästi :)

06.05

Laupäev oli tõesti pisut parem päev kui reede. Ma kirjutasin natuke, loomulikult vähem, kui oleks pidanud ja sain teada, mis kuupäevaks see asi valmis peab olema. Õnneks on see kuupäev natuke hilisem, kui ma arvasin. Käisime sordis lilletaimi ostmas. Või õigemini olin lihtsalt kaasas 'uue' auto proovisõidul, millest kujunes lõpuks ka päeva (kui mitte nädala) nali. Igatahes oli tunne, nagu istuks Ajak roolis esimest korda, mitte ei omaks 20 aastast sõidustaaži. Väga paljudest võimalustest auto sinist tossu välja ajama panna (ja seda kaunis lühikese aja jooksul) valisime me igatahes selle kõige ebatõenäolisema (oodatud on pakkumised millise nimelt, aga hoiatan ette - vaevalt Sa ära arvad). Aga kärsakas oli sellegipoolest vägev ja auto ise oli ikka päääris õudne. Ma ei olegi veel päris täpselt aru saanud, kas L ise on aru saanud, et see on jube auto. Tõenäoliselt on. Aga vahet pole, olen üsna kindel, et võin rahumeeli ta autot kritiseerida, ilma et ta ennast isiklikult puudutatuna tunneks (autode kohta sõna võtmisel tuleb teadupärast alati ettevaatlik olla). Lilletaimi sordis igatahes jätkus, kuigi ametlik müügihooaeg ei olnud veel alanud ja me saime mööda kasvuhooneid ise ringi uidata. Oi kui vahvad lambid seal olid, hiigelsuured ja väga nõukaaegse moega. Kuna kõik nii ilusti õitses, olin ma sunnitud ikkagi ise ka paar taime ostma ja nüüd kasvavad need väljas ukse kõrval rippuvas potis. Ühesõnaga eile ma siis tegelesin natuke lillenduse ja peenardusega, toppisin maha mõned talvel kingiks saadud krookused ja hüatsindid ja külvasin porgandeid ja herneid. T tegi umbes samu asju, mis tähendas siis seda, et ma olin sunnitud ka tema järelt igasugused labidad ja tühjad topsikud ja veeämbrid ära koristama. Topelt ei kärise. Jan jõristas nii kaua sapakaga mööda aeda ringi, et ma tõesti tundsin, et mul kukuvad kohe kõrvad küljest ära. Sapakal ei ole tagumist käiku ja kui rohkem raputab, siis hüppab aku pealt ära, täiesti nomraalne sõiduk siis ühesõnaga. Õnnetuseks oskas Jan aku täiesti iseseisvalt tagasi panna, aga õnneks sai ühel hetkel bensiin otsa ja kõrvad saavad seega natuke pikemaks ajaks puhkust. Aga no põhimõtteliselt ega ma väga ei nurise, sest suuresti tänu Janile saime me maa seest kätte ühe äärmiselt kangekaelse arooniapõõsa, mis sest et see tähendas päris pikka kaevamist, kangutamist, sikutamist ja juurte läbi raiumist. Asja pluss oli muidugi see, et päike hakkas peale :) Mitte et ma nüüd eriti pruunim oleksin, aga naaatukene ikka :p Netil avanes võimalus jões ujumishooaeg avada ja seda ta loomulikult suurima heameelega ka tegi. Märg koer on ju mitu korda toredam kui kuiv koer, sest kuival koeral ei õnnestu sind mitte iialgi möödumisel niiii märjaks teha kui märjal koeral ja märg koer ei pea selleks isegi mitte pingutama eriti. Õhtul vaatasime T-ga Grease'i ja tegime köhatee auru. Kummeliaur jäi olemata, sest tuli välja, et T-l polnud kodus kummelit. On ikka maru tore, kui on olemas keegi, kellega koos saab rahumeeli köhatee auru võtta ja Grease'i vaadata :p Täna on mul nohu ja kurk valus. Köha veel ei ole (kolm korda üle õla). Tubli on, tõepoolest.

Veel natuke

Kuna ma nagunii siin mitte kui midagi asjalikku täna ei tee... Paar sõna volbrist kah. Mul polnud üldse plaanis seda miskit pidi tähistada, välja kukkus lõpuks nii, et ma istusin kell üks öösel endiselt lõkke ääres ja kuulasin kalamehejutte. Jah, just, kalamehejutte. Kala võtab, ei tohi õiget aega maha magada. Aga mu armsa kassi jätsid nad ikka kaladest ilma, häbi häbi.

Esimene mai:

L says: paraadile? :p
K says: jaa just kreenholmi manufaktuuri ette ketrajate-kudujatega solidaarsusmarsile :p

enilammuk

Kummaline päev on olnud. Lihtsalt kummaline, ilma põhjuseta. Ise olen kuidagi hajevil ja kõik hakkab järjekordselt ebareaalseks muutuma. Igasuguseid asju juhtus, aga samas ka mitte midagi erakordset. Reedega võrreldes oli hoopis teistsugune päev, siis tuli mõnedel põrandat pesta, sest üks imetillukene veepomm lajatas keset parketti, nii et terve koridor lainetas ja mõned ronisid valel ajal vales kohas aknast sisse ja jäid sellise lubamatu käitumisega loomulikult valele inimesele vahele. Täna otsustasid mõned aga igaks juhuks natukene pisaraid valada. Esimesel juhul jäi põhjus selgusetuks, teisel küll mitte, aga lohutama minemine oleks asja ainult hulga hullemaks teinud, niigi oli eneseväärikus mängus. Aga mul oli hirmus kahju, sest nii teisele lihtsalt ei tehta! Ja päris kuri olin ma ka kogu selle sigaduse peale.

Ja hommikul algas see kummaline päev sellega, et ma nägin rongis esimese vaguni aknal silti "broneeritud". Tuli välja, et härra ES otsustas natuke rongisõitu proovida, aga tal ei kõlba ju ometi tavainimestega ühes vagunis sõita, nii pididki ülejäänud sõitjad ennast kahte vagunisse ära mahutama. Ja Tartus tormas kaameramees kärsitult ümber rongi - jumal küll!!! ei saa ju ometi jäädvustamata jätta seda, et ES oskab ise vagunist väljuda. Ja siis väidab ES õhtustes uudistes, et ta rääkis rongis nii paljude inimestega! Johhaidii, ei tea kus ja millal?!? Oma privaatvagunis või? Mitte et ma temaga ülepea rääkida oleks tahtnud, kindlasti mitte.

Natuke aega tagasi tundsin ma kogu selle kummalisuse peale lähenevat eufooriat. Ei saa ju ometi olla üleväsimus, kui just oli kolm vaba päeva? Minu puhul ikka saab, vabalt. Igatahes üritasin ma kõigest hingest normaalselt käituda, sest söögilauas itsitamine võib väga ohtlik olla. Ja naljakat ei olnud ka midagi. Võib-olla.

Through my window

Ärkan. Päike paistab aknast sisse. Vaatan kella. Kell on 6. Seitsmeni on seega veel aega. Jälle enne üleval, kui äratus huilgama pistab. Aga midagi on valesti. Päike paistab aknast sisse. Kell on kuus ja päike paistab aknast sisse? Minu toa aknast? Mu aken on lääne poole, kui ma hommikul ärkan ei paista sealt kunagi päikest sisse. On ikka minu tuba? Jaa, raudselt. Sellise mõttejada järel olen juba nii palju ärkvel, et suudan tuvastada, et tuba on õige ja kell on õige, ainult et on õhtu mitte hommik. Veel natuke omaette aru pidamist ja ma mõtlen välja, et on kolmapäev ja et ma võiks sama hästi ka üles tõusta, sest tunni aja pärast ei ole mingit äratust ja et üleüldse ei pea ma lähiajal mitte kuhugi minema hakkama.

Loomulikult ei ole täna kolmapäev. Pühapäev on. Ja päike paistab aknast sisse. Aga kell ei ole 6 ja ma ei maga, seekord magasin öösel ja ärkasin poole kümne paiku, hommikul (ja päike ei paistnud aknast sisse). Ja just nüüd meenub mulle, et ma lubasin endale, et teen pühapäeva hommikul pannkooke. Hommik on praeguseks küll lootusetult möödas :s Ehh, eks siis järgmisel pühapäeval. Ja üleüldse lubasin ma täna ääretult asjalik olla, aga ma ei ole suurt midagi teinud. Eile sai nagunii hulga asju tehtud ja olen tähele pannud, et kui ma ühel päeval suudan ennast maksimaalselt kokku võtta, siis järgmisele ei ole üldse mõtet midagi planeerida, sest siis ma nagunii miskit tehtud ei saa. Aga planeerin ikkagi ja pärast kirun ennast, et miks ma seda ja seda ja seda ära ei teinud.

Eile ma tahtsin nii väga Hiiumaale. Sa istud ja tõlgid mõnda täiesti ajuvaba lauset (a la keegi on millegi libavõsu ja kellelegi on kuvari immanente pind õnnistus ja needus ühekorraga) ja avastad ühel hetkel, et sa ei näe enda ees mitte lauset, vaid kilomeetritepikkust liivaranda, kus ei ole peale sinu ühtegi inimest, ja merd, mis mererohtu täis laineid vaikselt rannaliivale uhub. Loomulikult on parem sellist pilti ette kujutada aprilli lõpus kui näiteks novembris, mil järgmine suvi paistab veel mägede taga, aga ka aprillis on ootamine veel piisavalt pikk. Hiiumaa seostub mul siiski ainult suvega ja on lugematul hulgal põhjuseid, miks ma sinna mõnel muul aastaajal ei lähe. See aga ei takista mul Hiiumaa peale mõtlemast...

Igasugused päeva sõnad on juba kaua aega olemata olnud, seekord siis lausa mitu tükki: EPIGOONLUS, EPIKUURLUS (tähendus totaalselt erinev :p), PASTOOSNE ja NIVELLEERIMA. Igatahes oli mul eile õhtuks kogu selle jama pärast üks silm üsna punane, see ei ole kaugeltki mitte hea uudis.

Aga tegelikult on kõik ju ilus ... vist. Eksole? Jah, ma tean, et kohati ei ole, aga siis kohati jälle on.

Sussver küll, Angelina Jolie on jõudnud isegi sõnaraamatusse. Just praegu leidsin säärase näitelause: Angelina Jolie supplies the love interest in the film.

Hommikust

Eile oli õhus kevadet. Ka õhtul. Üleeile oli ka kevadine. Ma riisusin ja kratsisin oma käevarred tikripõõsas katki. Sai eile hommikul tööle minna nii, nagu oleks kuskilt eriti kriipivast sõjast saabunud. Täna pole enam nii hull.

Ma ei teagi, kuidas mul täna hommikul nii palju aega on üle jäänud, kindlasti unustasin midagi tegemata. Ja ärkan jälle iga päev enne seda, kui mobiili äratus undama hakkab, mulle ei meeldi see hääl, aga mulle ei meeldi ka pool ööd oodata ja kella vaadata. Homme tuleb eriti varajane tõusmine.

mina siis jälle siin

Üks järjekordne nädal jällegi läbi. Selle nädala kordaminekud: üritasin vale võtmega vale ust avada; kavatsesin hakata parandama ühte tööd, aga tuli välja, et ma olin seda juba parandanud (jääb üsna selgusetuks, millal täpsemalt); kuulasin ära seletused, et T tuleb koju alles täna öösel ja küsisin siis kümme minutit hiljem, kas T on kodus; kõndisin õigest uksest mööda, järjekordne võti näpus ja üritasin sellega siseneda kõrvalruumi; pöörasin neljanda korruse asemel rõõmsalt kolmandale korrusele (mmm, kaks korda); sain teada, et kuigi kaksikud võivad olla välimuselt ja iseloomult täiesti erinevad, võib neil ikkagi olla täiesti ühesugune käekiri; unustasin maha kella; unustasin maha põdra (igal korralikul inimesel elab kapis ju ometi üks pisitilluke pehme põder); avastasin, et keegi on ühes võtmekimbus võtmete järjekorra ära muutnud ja see võti, mis veel eelmisel nädalal seda ust avas, enam seda ust ei ava (seekord olin õige ukse taga); tegin valel ajal suu lahti, korduvalt; ei teinud õigel ajal suud lahti, kah korduvalt; ajasin endiselt teatud inimesed omavahel lootusetult sassi; hoidsin oma käes ühte võtit, mille ma oleks tegelikult pidanud ära kappi panema (jah, võtmed on mu elus kuidagi eriti olulisele kohale platseerunud); tõstsin kära, et keegi on mu kapist maki pihta pannud ja sain teada, et see ei olnudki tegelikult minu makk (või nooh, seda ma tegelikult teadsin enne ka, aga tuli välja, et see ei olnud ka selle inimese makk, kelle oma ma arvasin ta olevat); magasin rongis; magasin bussis; voodis uni ei tulnud; sain teada, et mul ei ole õigust kuupileti soodustusele, mis sest, et see soodustusega pilet mulle siiski müüdi; käisin õige korraks Cafe & Chocolateries; lõpetasin ühe aine arvestustöö kirjutamisega või õigemini istusin seal arvestusel ja mõtlesin selle üle, kui raske õppejõul seda tööd kontrollida on; sain teada, et kahe konservipurgi avamiseks ei piisa kahest eestlasest, neljast prantslasest ja kahest konserviavajast (kasutusele tuli võtta vana hea noameetod); olin lihtsalt pidevalt väga väsinud.

Kolmkümmend üheksa

Eile oli nostalgiaõhtu, rohkem kui 15 aasta tagused mälestused. Rohkem küll teiste mälestused, sest mina mäletan sellest ajast hoopis teistsuguseid asju kui ülejäänud seltskond. Imelik oli olla seal pooleli olevas toas. Leidsin end korduvalt mõttelt, et kus ma siis nüüd õigupoolest olen ja kas koju on ikka tõesti endiselt need 10 meetrit üle õue. Valgeks värvitud laudadest lagi ja mõnusad pruunid talad, osad neist originaalid, mõnusalt suured praod sees, teised alles sel talvel pandud. Alles laudu ootav põrand ja hunnik kive ahju jaoks. Aknalauad, vähemalt pool meetrit laiad. Mul on nõrkus aknalaudade vastu. Ja nende akende pealt on vähemalt kuhugi näha ka, maja ette ja tänavale näiteks. Aida ja keldri juurde ja tamme alla ja teisele poole vaadates sinna, kus sa tead, et on jõgi, kuigi seda näha ei ole. Vaidlused, mis aastal mis juhtus ja kes siis parajasti midagi tegi. Keset tuba küdeva kunagise saepuruahju elulugu. Jutud hüpikseast ja kasvuhoonetest ja rehetubadest. Õhtu lõpetuseks sain koronas julmalt pähe, korduvalt. Täna voodist välja ronides lõi silme eest täiesti mustaks. Huvitav, kas ma peaksin tõesti hakkama kohvi jooma? Hommikul vene multikate laulud ja Kollane allveelaev G ja Ricchi E Poveri läbisegi Queeni ja ABBA ja Eesti 60ndatega. Täiesti kahtlane kompott igatahes.

Seda ikka mäletad?

ПЕСЕНКА КРОКОДИЛА ГЕНЫ

Пусть бегут неуклюже
Пешеходы по лужам,
А вода по асфальту рекой.
И неясно прохожим
В этот день непогожий,
Почему я веселый такой.

Я играю на гармошке
У прохожих на виду...
К сожаленью, день рожденья
Только раз в году!
Прилетит вдруг волшебник
В голубом вертолете
И бесплатно покажет кино,
С днем рожденья поздравит
И, наверно, оставит
Мне в подарок пятьсот эскимо.

Пусть бегут неуклюже
Пешеходы по лужам,
А вода по асфальту рекой.
И неясно прохожим
В этот день непогожий,
Почему я веселый такой.

Я играю на гармошке
У прохожих на виду...
К сожаленью, день рожденья
Только раз в году!
К сожаленью, день рожденья
Только раз в году!

Kevadekuulutajad

Jipppiiiiii! Täna nägin ma sel kevadel esimest korda liblikat. Kollast. L muidugi teatas selle peale, et tema nägi küll juba ammmmu esimest liblikat. Kirjut. Nojah, see ammmmu oli nii umbes täpselt tervelt viis päeva tagasi.

Veel lendas ringi üks natuke uimane mesilane. Tema oli sellist mesilase värvi :p

Oligi hullumajam hullumaja, tervelt 3x45 minutit

Mõned mõtteterad:

Lause: There is a bus stop in front of my school.
Tõlge: Bussipeatus on minu kooli kiindunud.

Moodusta ise lauseid: I bought some hankies and now I'm going to eat them.

Kellel tuli ometi idee tekitada õpikusse ülestõusmispühade tekst, mis sisaldab sõnu kõvaks keedetud munad, mune värvima, mune veeretama jne? Ei olnud see väga ettenägelik inimene, ei olnud.

No worries, I'm a red pencil box too ;)

Pühapäev

Käisime täna T, Jani ja Netiga kevadet nautimas. Natuke jäi jalutuskäigust ka pildi peale ja üks õige väike osa sellest, mis pildile jäi, on nüüd ka siin. Kvaliteet on täpselt nii nagu ta on, nii et las ta siis olla ;)


natuke rohelist ja natuke valget (auk)


natuke rohelist ilma valgeta (suvaline praht)


üks vana trepp (oluline)


üka vana telekas (täiesti pehkinud)


üks vana punane sapakas (lömmis)


roostes kaas (leia pildilt neti)


lume alt on välja sulanud ka päkapikk (ja öökull)

Porine on

Jeee, nädalalõpp. Olen jälle õppinud reedeid ootama. Tegelikult on see täitsa tore. See reede lõppes igatahes positiivselt ja ma olin üllatusest enam vähem keeletu. Igatahes sain teada, et vahel harva tuleb isegi helgeid hetki ette. Muahahaa. Ootame siis järjekordset helget hetke, ehk tuleb mõni, veel enne mai lõppu :) Järgmine nädal tuleb igatahes hullumajam hullumaja. Mitte et ma eriti muretseks, sest see ei aita ju :) Tegelikult saab nalja ka piisavalt ja mõni olukord on lihtsalt nii lootusetu, et muutub juba koomiliseks, sest sa ise ka ei usu, et sa sel hetkel teed tõesti just seda, mida sa sel hetkel teed.

Reede hommikul kell 8 orienteerusin ma igatahes ühes pargis. Loomulikult eksisin ma ära. Ja mis oleks parem asi reede hommikus kui avastus, et see maja, mille sa pargist leidsid, ei olegi üldse see maja, mida sul vaja on, kuigi sa varem arvasid, et just see maja ongi see maja, kuhu sa poole üheksaks jõudma pidid. Tähendab, tuleb leida uus maja. Mis, oh üllatust! ei olegi seal pargis, vaid hoopis kaugel kaugel teisel pool parki.

Ma enam väga täpiline ei ole. Nojah, sest terve eelmise nädala olin ma täpiline, üle kere täiesti täpiline. Tipp ja Täpp. Meeletult lõbus igatahes. Tegelikult oli kohati küll pigem äärmine ahastus. Mul pole rohkem kui viisteist aastat sellist allergiat olnud. Miks ometi peab laskma organismil end täiesti pahupidi keerata, et teada saada, et uuuppsss, aga ma ikkagi ei kannatanud seda antibiotsi? On ju ometi olemas sellised asjad nagu allergiaproovid! Järgmised tükk aega tegelen ma siis kõige tasakaalustamisega ja söön järjekordseid tablette. Ja määrin peale mingit allergiavastast kreemi, mille peal on suured hoiatused, et ravim võib põhjustada allergilist reaktsiooni. Aga nooh, siis ma võin ju uuesti mingit tabletti võtta. Näiteks hommikul ja näiteks mõnda sellist, mis toimib ühtlasi unerohuna. Eelmise nädalavahetuse ma juba magasin maha, nädala sees sedasorti lõbu ju ometi endale lubada ei saa. Mulle kohe meeeeldivad sellised ootamatud asjad.

In the Olympic Games, Greeks ran races, jumped, hurled the biscuits, threw the java.

In the first book of the Bible, Guinesses, Adam and Eve were created from an apple tree.

It was an age of great inventions and discoveries. Guttenberg invented the Bible. Another important invention was the circulation of blood.

Franklin died in 1790 and is still dead. Bach died from 1750 to the present.

Charles Darwin was a naturalist who wrote the Organ of the Species. Madman Curie discovered radium. And Karl Marx became one of the Marx brothers.

Tänud pg-le :) Edasi saab lugeda siit.

...

Üks paanika teise otsa. Vahelduseks ka teiste inimeste poolt. Mitte et ma ise antud olukorraga väga rahul ja antud olukorras väga rahulik oleksin. Otse vastupidi. Mitte et see ebarahulik olek kuidagi moodi nüüd olukorda parandaks. Aga ikkagi. Vaatan väääga kahtlustavalt iga köhiva inimese poole ja noh, teised vaatavad ka, kahtlustavalt. Mitte et iga köhatus nüüd kõige hullemat tähendaks. Aga kust sa tead, et ei tähenda.

Baaa-a-aa-aa-hh. Mõistus tule koju.

Punkt.

(Pidin siia midagi kirjutama, sest muidu sa arvad, et postitus on kuhugi kaduma läinud ja ainult pealkiri on alles jäänud, aga vot ei ole nii :p)

Muutustest

Kui ma eile õhtul tahtsin raudteejaamas perroonile minna, võttis mind vastu kinnine värav, kus peal valgendas silt paremale poole näitava noolega ning teatega, et peatuskoht asub alates 31.03 nüüd kuskil seal paremal pool. Ei no tore siis. Tõsine üleöö toimunud muutus, mille põhjuseks ei suutnud me midagi muud välja mõelda, kui et raudteejaama hakatakse lõpuks ometi natuke remontima (mis sinna tuleb, see läks mul kahjuks meelest). Või noh tegelikult pakkusin mina välja, et äkki on perrooni katus eluohtlikuks muutunud ja inimeste elu ja tervise huvides peatuvad rongid nüüd nii, et enam ei peaks katuse all seistes rongi ootama (st saaks seista vihma, lörtsi ja lume käes, mida siin tõenäoliselt vaheldumisi sajab järgmised n+1 aega), aga see oleks olnud ju tõesti liigne ettenägelikkus ja inimestega arvestamine.

Ära siis unusta, mis kuupäev täna on :) Suhteliselt hommikuse aja tõttu pole ma ise veel naabrite juurde jõudnud ja igasuguseid asju uskuma jäänud. Eelmiste aastate põhjal on aga lausa oodata, et ma just 1. aprillil unustan ära, et L-i ei maksa uskuda :p Aasta kõigil ülejäänud päevadel olen ma ehk liigagi kahtlev :p

näpud eemale

Ekraan on üleni must ja keset ekraani on näha vaid kursori valge nool. Klõpsin suvaliselt nuppe. Mustale ekraanile ilmub korraks mingi valge tekst. Näeb kahtlaselt sarnane välja telnetist tuttavale ut.ee maili lugemise keskkonnale. Klõpsin veel nuppe, nii igaks juhuks. Siis tuleb ekraanile korraks kiri 'documents and settings'. Rohkem igaks juhuks nuppe ei klõpsi.

Et siis ülalkirjeldatu toimus täna sularahaautomaadi juures.

Täna oli siis nüüd kevad või?

Täna hommikul õue astudes oleksin ma oma päeva peaaegu et alustanud külili porilombis. Õnneks on seal eelmises lauses sees sõna "peaaegu". Homme avanevad jääpiruettide sooritamiseks kahtlemata uued võimalused...

Üldjuhul on kahe viimase päeva jooksul mu peale kogunenud uue informatsiooni sellist mõõtu kuhi, et mul on sealt alt välja piilumisega raskusi. Eks tasapisi vaateväli avaneb, ma loodan... Ja siis ma ei lähe enam kogemata valest trepist üles. See on suhteliselt kindel. Aga kõiki neid miljoneid vajalikke asju hakkan ma ikka aeg-ajalt maha unustama. Ja ära unustama. See on ka üsna kindel.

Rubriik: Mina ja Tehnika

Järjekordne lahkarvamus minu ja CD toorikute vahel. Tundub, et need on minu jaoks piisavalt tehnilised. Igatahes suutsin ma osta ühest täiesti korralikust poest ühe üsna tuntud firma poolt toodetud toorikuid, mille ainuke viga seisnes selles, et nende peale ei olnud võimalik kirjutada ei andmeid ega muusikat. Ma algul süüdistasin T ja co kirjutajat, aga täna oma tutika kirjutajaga proovides oli tulemus täpselt sama mittemidagiütlev. Säästumarketist ostetud T toorikutele kõrvetusid asjad seevastu väga kenasti, nii et probleem lahendatud, saab poodi uute toorikute järele minna. Ja kirjutajaga ei saanud ma ka loomulikult päris kõiki vajalikke jubinaid kaasa, nii et homme tuleb topeltpoepäev :s

Hea on see, et ma tunnen ennast täna tunduvalt paremini kui eile...

Natuke rongidest

Eile rongis istudes ma mõtlesin, et miks need vagunid peavad seest poolt ometi nii igavat valget värvi olema. Ja istmed on kõik ühtviisi pruunid (ma olin aeglases rongis, kiirrongis on istmed ju teatavasti tumesinised). Oleks palju lõbusam, kui vagunid oleksid erinevat värvi, et kui tahan, lähen ja istun täna sinises vagunis, kui tahan, siis rohelises jne. Inimesel peab ju valikuvõimalus olema ;) Ja loomulikult võiksid istmed olla ka natuke värvilisemad, oleks ju kenam? Nüüd on istmel ja istmel vahe ainult selles, et osade istmekatete all olev pehmendus on sealt aja jooksul ära haihtunud, osadel on see aga ikka veel alles. Nii et valida on pehmemate ja kõvade pinkide vahel :p Tegelikult olid vanasti "kapsaussides" nii lahedad puust istmed. Mäletad, sellised heledast puidust ja natuke triibulised. Triipude vahed olid veel tumedad. Ja need kapsaussid peatusid igas teibas, nii et ümberringi oli mets, ühtegi maja ei paistnud, perrooni ka polnud, aga peatus oli. Mõnes kohas olid muidugi majad ka raudtee ääres. Kohe pärast Emajõest üle sõitmist (Tartu pool) oli näiteks peatus, seal koha peal, kus raudtee päris järsult keerab. Vahel jäi rong veel otsapidi sillale seisma. Siis tuli vedurijuhil seal käänaku koha peal hästi aeglaselt sõita (ka siis, kui peatus oli juba ammu ära kaotatud), nüüd kihutab rong sealt täiel kiirusel üle. Nüüd ei ole neis vanades teivasjaamades enam jaamaputkatki püsti. Mitte midagi ei ole, ainult võsa. Kuigi Emajõe peatuse suvilad on ikka endiselt alles, pisikesed osmikud, kohati ei saa arugi, mis ime läbi nad üldse püsti püsivad.

Tegelikult käisin ma eile arsti juures omale tervisetõendit hankimas. Selle ma ka sain ja sellega on kõik korras, aga lisaks tõendamisele, et mu tervisega on kõik korras, sain ma ka retsepti antibiootikumide ostmiseks. Tõesti tore ütleks ma selle peale. Mine veel arstile! Kui teistel inimestel on nohu, siis on neil nohu ja siis see nohu läheb ära ja kõik on tore edasi. Kui minul on nohu, ei lähe see mitte lihtsalt ühel päeval täitsa ära, vaid läheb hoopis ära põskkoobaste poole. Teoreetiliselt peaksin ma nüüd loomulikult kenasti kodus olema ja ennast ravima. Praktiliselt? Nojah, olen raamatukogus ja mul on täiesti meeletult paha olla. Kolm korda halvem kui eile või üleeile, sest siis peale nohu nagu midagi muud ei olnudki. Mulle tundub, et ma vist hästi ei kannata seda rohtu. Või on see normaalne, et pea käib ringi, vaheldumisi on külm ja palav ja mulle meeldiks üle kõige pead kuhugi vastu toetada? Kolme tunni pärast saan ma minna ja ennast kõige paremast küljest näidata. Johhaidiii, eriti hea see külg nüüd küll olema ei saa.

Vähemalt on siin blogis kõik kenasti roheline, võib-olla natuke rohelisem, kui mulle meeldiks, aga noh, ma ei saa ju iga asja üle ka viriseda. Või õigem oleks öelda, et saan küll, aga see pole eriti mõistlik ja viisakas tegevus. Roheline. Ootame kevadet. Lumi on väga hea ja tore asi, aga mõnikord võiks ikka kalendrisse ka vaadata. Järgmisel nädalal on juba 1. aprill. Ja täna jäi kogu selle värgi pärast Kuutsemäele minemata. Eile oli mul selle pärast kahju, täna enam mitte. Täna ma tahan ainult ära koju.

Jälle üks oluline teade (väga oluline ehk seekord mu viimane postitus wordpressi)

Mulle tundub, et viimasel ajal olen ma suutnud vastu võtta ainult valesid otsuseid. Ei, ma ei taha nendest rääkida. Või õigemini ühest tahan. Sest see puudutab ka sind. Mina ja wordpress - ei ei ja veel kord ei. Me lihtsalt ei saa läbi. Wordpressi kolimine oli lihtsalt üks järjekordne vale otsus, mis tuli sellest, et mujal paistab ikka muru rohelisem ja taevas sinisem olevat. Ühesõnaga ei leidnud ma seal eest neid eeliseid, mida ma lootsin eest leida (või ma ei tea ise ka, mida ma siis ikkagi tegelikult ootasin :s). Mul läks seal kohe igasugune kirjutamise isu üle. Mitte et selle mulli tekitamise lõpetamine nüüd kuidagi eriliselt suur õnnetus oleks olnud...

Igatahes, mida ma tahtsin öelda, oli see, et wordpressi kolimine on üks neist minu valedest otsustest, mida ma saan suhteliselt kergesti muuta. Kolin nimelt tagasi blogspoti, sest ma vähemalt tean, mis mind blogspotis ees ootab...

Uus aadress:

www.allebara.blogspot.com

Palun tõesti vabandust sellise tõmblemise pärast, sest ma ei taha sind niiviisi endasi-tagasi jooksutada, aga hetkel tundub nii õigem olevat (naerukoht :p).

Need paar postitust, mis wordpressi tehtud said, tulevad blogspoti kaasa. Nii et kohtume siis jälle blogspotis :p

Härra Kessu (ehk üks wordpressi postitustest)

Üldjuhul ma kahtlustan, et eksisteerib vandenõu. Wordpress ei lase mul kuidagi pilte postitada (lisaks kõigele ei ole ma veel päriselt pihta ka saanud, kuidas see süsteem siin täpselt funkab, aga kui ta ikka pidevalt mingit eriti hirmsat errorit näitab, siis on midagi kõvasti mäda). Ma saaks veel aru, kui ma üritaks oma pilti siia üles riputada, siis oleks mu takistamine ja mõistusele kutsumine täiesti omal kohal, aga kõnealune pilt kujutab ju ometi kõigest Kessut! Musta (ja mitte värvi poolest) kassi musternäidis.

JeeeWeeeeJipppiiiii!!! (ehk üks wordpressi postitustest)

Polarbearspotting. Olingi juba liiga kaua temast puudust tundnud. Ei lingi ;)

Lihtsalt puntras (ehk üks wordpressi postitustest)

Täna ma tahaksin jälle, et oleks eelmise nädala teisipäeva hommik ja kõik järgnev oleks lihtsalt unenägu. Et ma saaksin sellest üles ärgata ja kergendatult hingata, sest nädala pärast ei hakkagi mingi õudus peale. Loomulikult ei ole see käiku minev stsenaarium. Ma ei saa ikka aru, miks ma niimoodi otsustasin. Aga tegelikult on viimase nädala jooksul juhtunud ka mitu nii väga erinevat, aga ühtviisi nii väga head asja. Kas need kuuluksid ka siis unenäo hulka? Neid ma ei tahaks maha kustutada. Neid ma ei taha maha kustutada.

Ja kui sa oled haige, siis saa ruttu terveks. Ja ära külmeta, sest seal, kus ei ole päikest, ei ole ka nii väga soe. Mina sallist ei loobu. Ja palun ära lumehange kinni jää.

Uitmõtteid (ehk üks wordpressi postitustest)

Viimasel ajal ei ole ma just kõige usinam kirjutaja olnud. Eelmise nädala kohta ehk nii palju, et esmaspäeval saime siis kenasti Eva-Liisaga kokku, istusime väga kaua aega Cafe Truffes ja olime muidu natuke sünnipäevased. Kuigi kui päris aus olla, siis erilist sünnipäevatunnet mul ei olnudki :s Rääkisime igasugustest asjadest, alates blogimaailmast ja lõpetades pärismaailmaga ja õhtu lõpetuseks sõime roose. Jah, õigesti lugesid, roose … martsipanist.

Ajavahemikku teisipäevast neljapäevani ei taha ma eriti meenutada. Sellisesse paanikasse pole ma ennast ammu viinud, kui üldse kunagi. Ise tekitatud, endale tekitatud. Tõepoolest, ise tehtud hästi tehtud. Ja ma olen sel alal andekas. Neljapäeval sai selgeks, et nüüd küll aitab. Ma lihtsalt ei taipa, miks mul selle geniaalse otsuseni jõudmine kolm päeva aega võttis. Neljapäeva õhtu oli seega juba vähe lõbusam. Ja kogu selle paanika keskele jäi vähe rõõmsama hetkena pg & co juures külas käimine ja teisipäevaõhtune teater “Saateviga”. Teadagi, kelle pärast.
Pühapäev oli mina-ütlen-pesu,-sina-ütled-nöör!-pesu-nöör,-pesu-nöör päev ehk siis mina-ütlen-karu,-sina-ütled-püksid!-karu-püksid,-karu-püksid päev. Või mida iganes. Ühesõnaga tahtis T pajuoksi vaasi korjata ja tal oli põõsa otsast vaja just neid kõige ülemisi, sest need paistsid ju ometi palju kobedamad kui alumised. See tähendas loomulikult seda, et ma olin sunnitud ühe oksa alla painutama, et T korjata ulataks, ja mõnda aega ma siis kõlkusingi selle oksa küljes ja tundsin ennast täpselt nagu nööril kuivav pesu. Sellele rippumisharjutusele oli eelnenud jõe äärde sumpamine ja kohati oli lumi peaaegu põlvini! Põlvini! Jõgi ole natuke lahti, vähemalt piisavalt lahti selleks, et Neti sinna korraks sisse sulpsatas, aga ta ei teinud sellest erilist numbrit. Tõepoolest, igatalvine asi.

Eile tekitas üks vana tädi rongis paanikat ja käis ja küsis peaaegu kõigilt vagunis olnud inimestelt, kas ta võib nende mobiiltelefoni laenata, sest tema enda oma oli koju ununenud ja ta tahab mingit sõbranjet endale jaama vastu kutsuda. Vähemalt algul läks minu magamise teesklemise taktika täiega asja ette, minult ta küsima ei tulnud ;) Kuna see tädi nägi natuke kahtlane välja, ei tahtnud rahvas talle eriti telefoni laenata ja tal tuli vähemalt 10 inimest läbi küsida (ma silmi igaks juhuks lahti ei hakanud tegema, see-eest ma kuulsin) enne, kui ta lõpuks kahelt onult telefoni välja suutis pressida. Kui päris aus olla, siis õigesti tegid need inimesed, kes talle telefoni ei andnud. Sest mida see tädi siis tegi? Helistas oma sõbranjele, seda küll. Aga selle asemel, et öelda, et ta on rongis ja palun tulgu keegi talle vastu, alustas ta sellest, et ta on rongis ja et tal ütles telefon üles ja et tal ei ole seda kaasas ja et see on kodus köögis laua peal ja et ta ei tea, mis ta telefonil viga on ja et ta laenas rongis ühtede poiste käest telefoni ja et need ei ole väga noored poisid (noh nii umbes kuuekümnendates eluaastates poisid - minu kommentaar) ja et ta ei tunne neid poisse ja et ta ei ole kedagi Amanda nimelist tõesti ammu näinud ja et ta tõesti ei tea, mida Amanda teeb ja et … (kolm punkti, vahepeal ma vist tõesti natuke magasin) ja lõpuks jõudis ta tagasi selle juurde, et ta on rongis ja et ta jõuab see ja see kell sinna ja sinna ja kas talle saaks vastu tulla. See kõik võttis tegelikkuses ikka tunduvalt kauem aega, kui sul praegu selle asja lugemine. Aga ega ma lõppkokkuvõttes sellest tädist ei pääsenud, ohhhh eiiii! Mingil hetkel tulid ja istusid tädi vastu kaks vene keelt rääkivat noormeest (sedakorda kahekümnendates aastates noormehed), mille peale tädi püsti kargas ja krapsti! minu vastu pingile istuma potsas, omaette podisedes, et nääh, nüüd tulid sinna tema vastu istuma mingid venelased ja ajavad veel ei tea, mis ullu juttu ja ei tema taha seda kuulata! Tõepoolest! Selleks ajaks olin ma ammu magamise teesklemisest loobunud, sest mul oli selg juba lihtsalt niivõrd kange sellest lösutamisest. Ülejäänud osa teekonnast tuli mul seega väääga põnevat raudteeäärset võsa põrnitseda ja meeleheitlikult tädi pilku vältida, sest sel hetkel oli tädiga vestlusesse laskumine tõesti kõige viimane asi, mida ma teha igatsesin.

Eile sain kingiks kümme punast tulpi. Oi kui ilusad :)

Tänane päeva elamus. Valik on kerge - jämedate kettidega lakke riputatud hiigelsuured tühjad süvasukeldumiseks mõeldud skafandrid, igal ühel neist käe külge kinnitatud suurim mutrivõtme taoline asi, mida mina kunagi näinud olin. Ja siis nupulevajutus, mis pani need maast paarikümne sentimeetri kõrgusel kõlkuvad õõvastavad kujud oma mutrivõtmeid lõgistama ja ohtlikult edasi tagasi kõikuma. Üks kuju hakkas oma võtmega aga seltskonna taha püsti pandud plekist seina taguma. Ja asja koondnimetus oli “Kursk”. Ma tõesti loodan, et ma ei hakka öösel õudukaid nägema :s

Tere :) (ehk mu esimene postitus wordpressis)

Nagu näha, oled kenasti kohale jõudnud. Mis tähendab seda, et Sa oled palju parem orienteeruja kui mina ;)
Ma pean ennast siin alles sisse seadma, nii et ära pane tähele, kui mõned asjad on sassis ja kõike kohe üles ei leia. Ole lihtsalt kannatlik ja ära lahtipakkimist vajavate kastide otsa koperda!
Jõudu mööda jagan ka vanu postitusi kategooriatesse, kustutan ära kategooria Uncategorised (hetkel ei taha tema mitte kustuda) ja panen puuduvaid pealkirju, sest mulle ei meeldi need lõpmatud numbrite jadad, mis nüüd osade postituste pealkirja koha peal laiutavad. Eks siis näis, mis sellest välja tuleb :)
Üks märkus veel, nii igaks juhuks - kui Sul on millegipärast vaja selle koha aadress pähe õppida, siis arabella on tagurpidi allebara, nii et ei midagi keerulist. Oleksin kõige parema meelega valinud aadressiks arabella.wordpress.com, aga väidetavalt oli selline aadress juba kasutusel, nii et tuli midagi muud välja mõelda.

Uus aadress

Ma kolisin. Oled mulle ikka ja alati külla oodatud uuel aadressil www.allebara.wordpress.com

Loodan, et Sa tee peal ära ei eksi ja leiad mu uue kodu kenasti üles :)

LISA 23. märtsil: Ma olin seal wordpressis vähem kui kaks nädalat ja kolisin siis aga rõõmsalt blogspoti tagasi. Nii et sul ei ole vaja kuhugi minema hakata :)

Ülestähendus: 2006. aasta 6. märtsil lumikellukesed veel ei õitse. Õitseb hoopis lumi :p

Küsimus: Kus kantakse kapukaid?
Pakutud vastus: mmmm.... Setumaal?
Õige vastus: Jalas

Votttt.

Küsimus: Mille järgi on oma nime saanud lepatriinu?
Pakutud vastus: Et üks Triinu nimeline tüdruk leidis esimese sellise putuka lepa otsast.
Ka pakutud vastus: Et avastaja oli Triinu Lepp
Õige vastus: Blablablamaeimäleta, aga midagi seoses lepa ja sellega, et see sümboliseerib punast värvi.

Terve mu arvuti desktop oli paksult ikoone täis. Kõiki seal varem olnud ikoone oli vähemalt 3 korda paljundatud, ühte oli lausa 22 tükki. Mina seda ei teinud, T seda ei teinud, Jan seda ei teinud ja L ka mitte. Järgmised kahtlusalused on ufod, aga neid pole ma veel jõudnud üle kuulata :s Tegelikult on siiski veel üks maist päritolu kahtlusalune, aga ta tegi seda kindlasti kogemata.

Üks null Neti kasuks. Ta tõmbas meid kõiki ninapidi ja nüüd magab mu kõrval sellise näoga, et ise olete kõik süüdi, et arvasite, et kutsikaid on oodata.

Päeva sõna on VOKKER ehk Matu tuletis sõnast vokk.

Rõõm

Inimene, kelle sünnipäev on täna, luges mu mõtteid ja tegi mulle sünnipäevaks hõbedast käevõru :) Ma tõesti tahtsin niiii väga endale hõbedast käevõru. Pealekauba sain veel samas stiilis kõrvarõngad :) Oi rõõmu :)))

Tegelt on topeltrõõm - kui ma täna poest šampust ostsin, küsiti mult isikut tõendavat dokumenti. Megairw. Ma ei ole enam nii noor, et tahaksin iga hinna eest vanem välja näha, nii et aitäh komplimendi eest :)))

Läksin kella kuue aeg hästi korraks naabrite juurde ühe asja järgi ja saabusin sealt just hetk tagasi ... ilma selle asjata, mille järgi ma läksin.

Täna sai selgeks, et Netil on mõned lehma funktsioonid.

Päeva parim vastus: Ei ta ütelnd midagi! Ütlejaks oleks pidanud olema Neti, aga see vastus tuli hiiglama spontaanselt, nii et võibla talt tõesti oodati mingit sõnalist vastust... Tegelikult oligi Neti täna päeva keskpunktis, tema tänane kolm-neli :)

Neli inimest kinnitasid, et neil on mingi imelik nohu, mis paneb nina verd jooksma. Ma olen siis viies ja ma ei naudi olukorda.

Et Sul meelest ei läheks ;)

Oi kui kaua mul aega võttis enne, kui ma aru sain, mida tähendavad Evu msn-i nimes kakskaks ja kakskolm ja siis kakskaks-kakskolm. Aga kui mulle nende tähendus lõpuks kohale jõudis (seda vist küll alles peale blogi lugemist, mis teha kui ma vahel niivõrd pikkade juhtmetega võin olla :p), siis hakkas see idee mulle igatahes väga meeldima, nii et ma siis nüüd ahvin natuke (sry). kaksneli-kaksviis... Et Sul meelest ei läheks ;)

Kõige asjalikum asi, mida ma täna siiamaani teinud olen, on väiksed lumekoristustööd õues.

Tegelikult on olnud piisavalt kohutav päev. Hommik algas paraja ehmatusega ja edaspidi kiskusid kah asjad üksteise järel viltu... Säh sulle päikesepaistelist pühapäeva.

Hommik oli täiesti ebareaalne. Ja seminaris olid mul ka korralikud keskendumisraskused. Eriti toredaks pööras asi siis, kui õppejõud järsku leidis, et nii, nüüd on teil 10 minutit aega ette valmistada üks viieminutiline ettekanne ja see siis loomulikult kohe ka ette kanda. See oli tõesti kõige viimane asi, mida ma sel hetkel teha tahtsin, aga mida ma loomulikult ikkagi tegin. Pärast vantsisin läbi sopa raamatukogu poole, et ühte raamatut ära viia. Õnneks juba poole tee peal tuli mulle meelde, et täna oli raamatukogu lahti ainult kella 12ni. Hea, et päris kohale ei läinud. Raamatu sain rõõmsalt koju tagasi tassida. Seega jalutasin pg & co juurde lihtsalt suure ringiga. Edasi läks nii nagu oodata oli. Väike vestlus (no oma kolm tundi) köögis, pg andis mõningase ülevaate oma (või pigem siiski co) eelmise õhtu ja öö tegevustest ja siis igasugustest muudest asjadest, jõime hulga teed, sest söögiga olid neil vähe kehvad lood, kui just pool kohukest ja natuke kaunis jubeda maitsega šokolaadi välja arvata, ja lõpuks vedasime ennast rongi peale, kus oli tunduvalt rohkem sõitjaid kui istekohti. Pg oli sunnitud sõidu esimese veerandi püsti seisma, aga siis pärandasin ma talle lahkelt oma istekoha. Järgnes koju söögi ostmine. Poes oli nii palju rahvast, et seal veetsin ma kolm korda rohkem aega kui tavaliselt ja kõik vähegi nomraalsed leivasordid olid ka juba ära ostetud. Tüüpiline.

Homme ma laisklen, mõnuga.

Pg jagas järjekordselt oma asju laiali. Mu raamaturiiulit täiendab nüüd hiiglama vajalik raamat aastast 1982 pealkirjaga "Juhend inglise keele õpetamiseks 6. klassis", autorid loomulikult Renel ja Sotter.

Naerust päris kõverasse võttis aga Hiinas toodetud pisikese harja ja kühvli kasutamise õpetus, mis oli kirja pandud täpselt niiviisi:

"Practicality, convenience. apply clean dust at every turn along with mucky thing. Use for outdoor and indoor, especially use for clean angle."

Et siis praktilisus ja mugavus. Need kaks olid seal ka ainukesed selged sõnad. Edasi? Lisa juurde puhast tolmu igal korral koos öäki (sõnnikuse, sopase, sodise) asjaga. Kasutamiseks ukse sise- ja välispinna puhastamisel, eriti puhta nurga puhul. Või kui angle on valesti kirjutatud, siis võiks olla ju ka, et eriti võib kasutada puhas ingel. Või tuleb sulle mõni targem tõlge pähe?

Ja veel - kapsaks lehitsetud sõnaraamatu kleeplindiga parandamine ei kuulu tegelikult mu lemmikajaviidete hulka :p

Jaama kraadiklaas näitas eile miinus null. Huvitav, milline see ilm veel siis olema peaks, et ta pluss null näitaks? :s

Kaks rida jälgi läheb mööda jääkaane all olevat jõge allavoolu. Üks üsna sirge jäljerida keset jõge ja teine hästi sinka-vonka rida ühe kalda juurest teise juurde, ühe põõsa juurest teise juurde. Hommikuks on maha sadanud päris palju lund, kalda ääres on kohati põlvini. Seal käia ei saa, keset jõge on kergem. Värske lumevaiba alt ei paista jõel ühtegi vanemat jäljerida. Näha on vaid mõned veevõtukohad. Tuult ka ei ole ja ilm on päris soe. Kõik on pühapäevaselt vaikne, ainult üksik lind laulab kuskil põõsas. Vastulauljaid ei kostu. Jõgi lookleb rahulikult oma sängis, paremale ja vasakule, ikka edasi, kord laiem, kord kitsam, kord turritavad jääst välja kõrkjad, kord on kõik täiesti lage. Ei ühtegi kalameest, ei ühtegi suusatajat. Mõned üsna jõekaldale ehitatud majad, korstnad tossamas. Kuskil haugub vahel mõni koer. Risti üle jõe on silganud keegi väike ja kerge loom. Kiirustanud oma asju ajama. Mõnus on niiviisi astuda, ei ole vaja karta ära eksimist. Tuleb lihtsalt minna senikaua, kuni sild vastu tuleb. Läheb aega, siis läheb veel aega ja siis läheb natuke veel aega ja siis lõpuks hakkab järgmise käänaku tagant ka sild paistma. Varsti on kuulda vee lõbusat vulinat. Silla all on jõgi lahti. Tagasi tuleb minna mööda raudteed...

Ühesõnaga käisime täna Netiga raudsillal :)

Reede. Ärkan. Kell on kuus. Miks ma üleval olen? Kell on kuuuus! Okei, kui kuus siis kuus. Magama minnes oli ka reede. Aga siis oli kell natuke vähem.

Tuleb välja, et selle asemel, et hakata jaama poole astuma, saan hoopis autoga Tartusse. Sobib.

Ajan M-i ühikas üles.

Marsin peahoone poole, seal kopeerin vajalikud asjad mälupulgalt arvutisse (kusjuures see kopeerimine möödub ilma igasuguste tõrgeteta, kuhugile tuleb rist teha) ja otsustan, et ees on ootamas täiesti mõttetu üritus ja ma vaataks parema meelega kodus Andruse sõitu. M otsustab ka tapeedijahi edasi lükata ja tunnikese akadeemilises õhkkonnas veeta. Peale esimest poolt saab tal igatahes kõrini :)

Blablabla, kuulan blablablad, joon kohvi, kuulan blablablad ja joon veel kohvi. See on vist mu rekord, kaks tassi kohvi päevas. Viimati ma jõin kohvi vist oktoobris... Kui oled mind hiljem sellelt tegevuselt tabanud, siis vabandan eksitava informatsiooni edastamise pärast.

Helistan ja saan teada, et Andrus võitis. Jipppiiii!!!

Ostan jogurtit (mille söömiseni ma lõpuks ei jõuagi) ja salatit (millest enamus jääb ka järele).

Marsin ühikasse ja leian, et kell neli pärastlõunal on duširuumis kahtlaselt palju rahvast. Ei peaks nagu eriline tipptund olema. Hiline ärkamine? Varane magama sättimine? Reede õhtuks valmistumine?

Poes. M ostab kõrsikuid ja õunu.

Olen endiselt äärmiselt skeptiline ja ei taha uskuda, et ma tõesti lähen vabatahtlikult teatrisse Jan Uuspõldu vaatama. Mõned tunnid hiljem muudan mõnevõrra oma arvamust Uuspõllu kohta (päris plusspoolele see vist siiski ei jõudnud). Ta ei olegi niiii jube, kui ma siiamaani olen arvanud. Näidelda ta igatahes oskab ja vabamõtleja rolli sobib ka suurepäraselt. Kes tahab teada, kas ta ennast laval alasti võtab või mitte, mingu vaatama ;) Etendus ise on kohati päris naljakas ja üks läbiv nali puudutab kasse, kui nii siis nii. Lõppkokkuvõttes ei kahetse ma üldse, et ma siiski otsustasin seda vaatama minna.

Kuna kõrsikud on otsas, astun ma selle päeva jooksul juba kolmandat korda Konsumi uksest sisse. Ostame natuke kräsupea kooki ja siis klopime poole öö ajal ühika ees vaipa. Klassikaline õhtune tegevus.

Kell on üks. Ja ma mitte sugugi veel ei maga. Mõned teised ka ei maga. Keegid tulevad meeletu kolinaga trepist alla. Siis kostub ukse tagant selline müdin, et on suhteliselt selge, et labajalavalssi seal nüüd küll ei tantsita. Mingi vene tibin tormab edasi tagasi ja hädaldab millegi üle. Keegid klohmivad vaikselt nohisedes üksteist. Ei ühtegi kõvemat sõna, ainult mütsud ja mööda koridori edasi tagasi jooksmine. Siis lähevad mingid eesti keelt kõnelevad tüübid sinna midagi seletama ja lubavad politsei kutsuda. Natukese aja pärast tuleb valvur (selleks ajaks on kaklejad loomulikult ammuilma jalga lasknud ja paigale on jäänud vaid inimesed, kes väidavad veendunult, et ühel kaklejal oli seljas valge jope) ja meie naabrite naabrite toa ukse peale koputatakse niimoodi, et ka meie toa akna klaasid põruvad. Kell on pool kaks ja mul on kõigest sellest täielik kopp ees. Lohutan ennast ainult sellega, et olen ju ametlikult juba tervelt seitse päeva tagasi ühikast välja kolinud. Mis tähendab siis seda, et pooled mu asjad on endiselt seal ja ma olen ise ka endiselt seal.

Teen silmad lahti ja vaatan, et kell on seitse läbi. Telefoni äratus on pandud poole üheksaks. Ootan siis poolt üheksat ja vahin lakke.

Buss on totaalselt rahvast täis. Üks kahe suure pillikotiga bändipoiss on äärmiselt suhtlusaldis ja uurib, et kas see on selline kuri buss, kus peab oma kohal istuma. Me arvame M-iga, et kui mõni tige tädi tuleb tänitama, et siis vist peab. Lõpuks ei taha ta tigedate tädidega riskida ja kolib kogu oma tavaariga ettepoole oma õigele kohale. Meelde jääb ülikena naeratus. Buss sõidab ja sõidab ja sõidab - tund aega ja viisteist minutit! Viiskümmend kilomeetrit ja tund aega ja viisteist minutit. Kogu aeg ei saa ju ometi sõita ka. Vahepeal tuleb suvalises põõsas seista ja oodata, et kogu see reis ikka tund aega ja viisteist minutit aega võtaks. Rong sõidab sama maa poole tunniga.

Väike lõunane naabrite külastus. L määrib keset köögilauda hoolega suuski. Põrandal vedelevad tolmuimeja (?) ja triikraud.

L: Suusad tuleb homseks valmis määrida.
Mina: ???
L: Maratonile!
Mina: ??????
L: Ma olen registreerunud. Mine vaata internetist kui ei usu. (Usun usun. Aga vaatasin üle :p :p Sest L-i jutu liigse uskumisega olen varemgi pange astunud. Korduvalt.)
Mina: Segane oled vä!?!? Palju sa see aasta sõitnud oled???
L-i vastus ei kuulu avalikustamisele. Homme õhtuks on tagasi oodata lonkavat ja surmväsinud kedagit, kes ülehomme hommikul kurdab selle üle, et tal on selline tunne nagu oleks terve eelmise päeva varbaid vastu ahju peksnud. Loomulikult on võimalus saada järjekordne mustikasupiallergia või midagi umbes sama toredat. Ja Ajak juba kurtis, et tal jääb selle kõige pärast meeste teatesõit nägemata. Homseni!

Nii lärmakat sõbrapäeva mul enne küll olnud ei ole. Nagu eile õhtupoolikul selgus, suudab kolmkümmend viiendikku teha täiesti uskumatult kõva lärmi. Uskumatult. Mingist hetkest me Kassuga lihtsalt vaatasime ja ei proovinudki rääkida. See tähendab, et me ei proovinud isegi omavahel rääkida, sest see oleks tähendanud üksteisele täiest kõrist kõrva karjumist ja ikka poleks kõike kuulnud. Oleks ikka pidanud vile kaasa võtma, hääl on täna natuke ära.

Ostsin märke ja toetasin Tartu kodutute koerte varjupaika. Otsin sõpra. Aita sõpra hädas. Šokolaadi ostsin ka. Ja T-le armsa südamekujulise šokolaadikoogi.

Üritasin meeleheitlikult eile oma kindaid ära kaotada, kolm korda järjest. Ei läinud õnneks, seekord. Olin sunnitud tagasi minema sinna kohta, kust ma just olin tulnud, sest ma unustasin ühed asjad maha. Olin sunnitud tagasi minema ühte teise kohta, kust ma just olin tulnud, sest ma unustasin ühe asja tegemata. Mulle ei meeldi niimoodi tagasi minna.

Käisin arenguvestlusel. Ma ei saa aru, miks mind sinna aeti. Põhjus oli, tsiteerin, "sellest oleneb, kas teie diplomitel on tulevikus mingi väärtus või ei". Miks ma peaks kellegagi vestlema mingi õppekava jätkusuutlikkusest, mis ametlikult nagunii enam jätkusuutlik ei ole, sest uus süsteem tuleb peale ja vana järgi enam keegi õppima hakata nagunii ei saa. Et mulle meelde tuletada, et ma olen siin juba liiga kaua olnud ja aeg oleks lõpuks ometi mingi diplom kätte saada ja jalga lasta? Pean neid kurvastama, mul ei ole kuhugi kiiret ja sel kevadel nad mulle seda olulisemat diplomit igatahes kätte andma ei hakka. Venitamistaktika võidutseb. Tegelikult on nüüd kätte jõudnud siin postituses mainitud veebruar (ma luban, et seal mainitud susserdused olid ühekordsed, eriti selle inimesega seoses, kelle pärast need toimusid), mis tol ajal tundus nii ääretult kaugel, mis aga tegelikult välgukiirusel kohale jõudis. Loomulikult ei olnud eelneval paanitsemisel mitte mingisugust mõtet. See kümme nädalat koolis ei olnud väärt kahe aasta pikkust hoovõttu, see on nüüd küll täiesti selge. Ja nüüd tuleb lihtsalt ennast kokku võtta, üles otsida see kadunud konspekt (ma olen vahepeal isegi aine nime välja selgitanud), ära kirjutada essee ja siis lõputöö (mille teema mul on õnneks olemas ja asi seegi). Oi kui kerge see kõik niimoodi kirja panduna paistab, tegelikult asi ikka päris nii ladusalt ei lähe (ma tunnen ennast). Et oleks pärast, millele viidata - juunis olen siis loodetavasti paberitega pedakook (kõlab nagu mingi tõukoer) nagu PsychoBunnygi :p Ma luban, et ma loen seda siin peale kaitsmist uuesti ja mõtlen, et oi kui kiiresti aeg läks...

Sain teada, et Mati Erelt on Eesti süntaksiguru. Süntaksi guru. Guru süntaksi alal. Mida rohkem ma mõtlen, seda totram see sõnapaar tundub. Tasub ikka loengus käia, kui nii targaks saab.

Lõpetuseks midagi Lembitu Kuuse kullavaramust (ütlus käis Kristina ühe ammuse võistluse kohta): tahe oli 30 cm pealuust eespool. Eks ta ole...

Otsisin ja otsisin. Ei leidnud. Tüüpiline! Mul on alles kõiksugused konspektid, aga just seda, mida vaja läheb ei ole. Lihtsalt ei ole ja kõik. Ja loomulikult jätsin ma kaks aastat tagasi just selle aine lõpuessee kirjutamata! Kolm korda võid arvata, kas ma pean selle lähiajal tagant järele valmis kirjutama või mitte. Ja endast mõistetavalt ei taha ma uuesti loengusse minna, et teada saada millest seda esseed veel kirjutada tuli... Kavatsen otsinguid jätkata, sest on ju ennegi juhtunud, et leian mõne asja sealt, kuhu ma olin eelnevalt juba vähemalt kolm korda seda sama asja taga otsides vaadanud. Loomulikult on olemas võimalus, et ma laenasin selle konspekti kellelegi välja :s Ah soo, kas ma seda mainisin, et ma ei mäleta ka seda, mis aine nimi oli? :p :p Meenub vähemasti üks asi, mida seal loengus räägiti, aga see polnud üldse ainega seotud ja seda sama asja rääkis see õppejõud appsoluutselt igas oma loengus, nii et võib-olla mäletan ma seda täiesti ebaolulist juttu hoopiski mõnest teisest tema loengust. Ühesõnaga, kui sul juhtumisi on selle aine konspekt, mille nime ma praegast ei mäleta, siis ole palun nii lahke ja laena seda korraks mulle ;)

P.S. Marfa - nii palju oli asjast kasu, et ma leidsin otsimise käigus oma sahtlist ühe sinu konspekti. Aastast 2000. Jumala eest, kuus aastat tagasi! Nii et kui Sul seda vaja peaks minema (mis on äärmiselt ebatõenäoline), siis tea, et see on täiesti kindlas kohas ja mul ei ole vähemasti kavas seda lähiajal ära kaotada :p

Kui ma nägin, kuidas üks tüdruk raamatukogu WC-s peegli ees endale läätsi silma pani, meenus mulle järjekordselt, et ma juba vähemalt kolm aastat (kui mitte rohkem) ostan endale värvilisi kontaktläätsi, aga pole selleni siiamaani jõudnud. Ma tean, et ma ei viitsi nendega mässata, aga muidu võiks nad ju olla :s Kindlasti mitte pruunid vaid sinised või rohelised, mis siis lahtiseletatult tähendab, et kui ma kunagi peaksin jõudma selleni, et ma nad tõepoolest ka ostan, siis on nad pruuni värvi :p

T otsustas sõbrapäevaks oma sõpradele kinkida pildiraamid oma pildiga. Mis tähendas loomulikult seda, et tuli välja valida, millised pildid ta teha laseb. T-st on tõesti sadu ja sadu pilte ja valimine oli üks üüratult keeruline tegevus, kuhu mind lahkelt appi kutsuti. Lõpptulemus jäi suhteliselt lahtiseks, sest need pildid, mis meeldisid mulle, ei meeldinud talle ja vastupidi. Igatahes oli igal pildil tema arust midagi viga ja kui lõpuks mõni oligi igapidi kena, oli fotograafi käsi parajalt värisenud. Asjale lisas keerulisust tõik, et kuna T arvas, et ta võiks oma pildi ka oma vanaemale kinkida (mis on iseenesest ju väga kiiduväärt mõte), oli vaja välja valida pilt, mis sobiks vanaemale kinkimiseks. Ma julgesin kobiseda, et see, kus sa seisad karvastes saabastes ja päevitusriietes keset lumehange (kintsud sinised) ei ole päris õige valik, sest vanaema saab raudselt iga kord uue kreepsu, kui juhtub pildile pilku heitma. Õnneks ühtisid meie arvamused selles osas sajaprotsendiliselt. Kogu selle pildiralli kõrvalt tegime me tegelikult kooki ka, kusjuures seekord lasti mindki jahu ligi ja mu ülesanne ei piirdunudki ainult lõputu nõudekuhja pesemisega. Seekord oli nõudehunnik lihtsalt ekstraboonus.

Lisandus järgmisel päeval: Ronjale maitses kook kohe eriti, nimelt jõudis ta sinna paraja augu sisse närida veel enne, kui keegi teine üldse maitsta sai. Aga kui sa oled nii üliarmas kui Ronja, siis antakse sulle kõik andeks.

Üleeile sellel kellaajal ootasin ma näiteks rongi, mis oleks pidanud tulema juba pool tundi tagasi. Mida aga polnud, see oli rong. Lõpuks ta siiski saabus, peaaegu kolmveerandtunnise hilinemisega. Põhjuseks probleem pöörangutega ja seda juba Tallinnas. Oleks siis võinud vähemalt teadagi anda oodanud inimestele, kui kaua rong hilineb. Aga seda on meil siin küll tõesti liiga palju nõuda. Isegi läks hästi, on ka kauem oodata tulnud.

Täna olen ma aga muidu väga edumeelne olnud, vara tõusnud ja juba nii mõndagi jõudnud ära teha. Ehk on täna üks neist päevadest, kus saab palju asju tehtud. Loota võib alati, eriti hommikuti :p

Lisa: Päeva sõna on MILLILIME ehk mina kui tuntud kiivalugeja (vähemalt mõnede arvates) olen ka tuntud kiivatrükkija. Mõeldud oli see sõna kujul LIIMIMINE. Teised tähed peale n-i olid ju sõnas kenasti olemas, nende järjekord sai aga pehmelt öeldes natuke vale.

Täna hommikul kooli poole astudes nägin ma kõnniteel paari saapaid. Nii nad seal seisid, kenasti üksteise kõrval ja kõnnitee sõidutee poolses ääres. Nägid natuke vanad ja väsinud välja, aga tõesti ainult natuke. Saabaste omanikku ei paistnud küll kuskilt. Huvitav, mis asjaoludel olid sellised saapad kõnniteele unustatud? Kellelgi oli palav ja ta otsustas sokkis/palja jalu edasi astuda? Pehmelt öeldes vähetõenäoline, sest kuigi -27 kõrval tundub -13 väga soe olevat, ei ole see siiski selline soojus, mis kutsuks saapaid jalast võtma. Kellelgi olid varusaapad kotis, kott läks aga katki ja ta ei pannud tähele, et saapad välja kukkusid? T puhul oleks see isegi tõenäoline stsenaarium, aga isegi temast oleks sellistesse mõõtmetesse sirutuvat hajameelsust natuke palju tahta, mis siis veel teistest inimestest rääkida. Keegi astus kõnniteelt autosse ja oli nii viisakas, et võttis enne autosse sisenemist välisjalanõud ära? Tean ühte inimest, kes suutis ükskord metsas käies nii teha poriste kummikutega. Võttis kummarid jalast, et mitte autosse muda vedada, tõmbas autoukse kinni ja avastas mõnda aega hiljem, et kummikud jäidki ukse taha. Tagasi sõitnud, tuli aga välja, et neid enam samas kohas ei olnud, kellelgi oli keset metsa poriseid kummikuid vaja läinud. Aga antud juhul ei olnud tegu ju ometi poriste kummikutega vaid natuke lumiste talvesaabastega, ja kohaks oli ka Tartu kesklinn mitte mingi mets.

Tegelikult ootan ma siin ühte inimest, et talt mingit paberit manguda, aga see inimene lahkus teadmata suunas teadmata ajaks ja ma jäin juba ühest bussist maha ja kohe varsti jään teisest ka, kui ta lähimas tulevikus kohale ei ilmu. Ühesõnaga olen ma natuke tige ja üritan saabaste üle arutledes aega "sisukalt" veeta.

Täna...

...paistab õues päike
...sain ühe kaunis kummalise e-kirja
...printisin selle välja
...otsustasin hommikul juuksed patsi punuda
...kütsin järjekordselt saunaahju, et torud ära ei külmuks
...tõstsin pabereid ühest hunnikust teise
...tõstsin osad paberid teisest hunnikust esimesse tagasi
...jagasin seejärel paberid n+1 hunnikusse
...laotasin hunnikud voodi peale laiali
...valisin hunnikutest 3+3 paberit, mida vajadusel kellelegi esitada
...alustasin 3+3 paberile lisaks veel 5 paberi tekitamist (seekord elektroonilisel kujul)
...tegin silmad lahti täpselt kell 8:15 (olin eile õhtul mõelnud, et ärkama peaks 8:15)
...panin seejärel silmad kinni tagasi
...ärkasin 20 minutit hiljem
...vaatasin, et õues on 17 kraadi külma
...mõtlesin, kas 1. või 2. märtsil toimub üks asi või mitte
...rääkisin telefoniga
...tõin puid (Neti tõi ka)
...lugesin horoskoopi ja irvitasin kogu selle värgi peale
...jätkan 5 paberi tekitamist

Ülle Lichtfeldt on päris kadestamisväärselt heas hundiratta viskamise, käte peal seismise ja muidu ülehelikiirusel edasi tagasi sibamise vormis peaks mainima :) Eefraim Pikksuka vuntside taga oli Tarvo Sõmer vaevalt ära tuntav... Koomilistes ribaseelikutes pärismaalastena tantsu löövad väga valged inimesed olid muidugi omaette vaatepilt. Väga naljakas vaatepilt. Aga nii mõnigi koht etenduses oli mu meelest mitmeti tõlgendatav - jummel, jummel, ma olen igasuguste teooriate poolt nii ära rikutud, et ei saa enam rahus ilma mingit analüüsi tegemata isegi mitte lasteteatrit vaadata! Kõigele vaatamata sai see Pipi siiski vaadatud, kõik need seffides prükkarikinnastes röövlid ja kukepükstes politseinikud ja hiidkiikhobused ja kõvera sabaga härra Nilssonid ja erivärvilised sukad ja takjapaelaga taskuga põlled ja lahtiminevad sukatripid ja suvevaheajajajõuluvaheaja olemasolu ja nii edasi ja nii tagasi.

Rong õnneks hommikul hiljaks ei jäänud ja seega ma ka perrooni külge kinni ei külmunud, kuigi varbad olid küll kahtlaselt jääs. Rongis seletati mulle järjekordselt pikalt ja põhjalikult Talvesõja ajalugu, vähemalt oli selleks ilm äärmiselt sobiv. Aga ma oskasin Talvesõda hinnata - mida iganes, peaasi, et ei panda mingit tankiajakirja lugema. Meie arusaamad sõja vajalikkusest on igatahes kardinaalselt erinevad.

Päeva sõnadeks on JÕULUVAHEAJAJA ja LIHAVÕTTEVAHEAJAJA ja SUVEVAHEAJAJA. Kujutad sa ette kui ebaõiglane - kui sa koolis ei käi, siis sul neid vaheajajaid lihtsalt ei ole!

Mulle tundub, et Paadamil õnnestus võidulaulu valimise süsteemi järjekordse muutmisega enda peale tõmmata suure hulga eurolaulu vaadanud eestlaste pahameele. Igatahes oli me eilne kirsikook tunduvalt etem kui see laul ;) Tean, tean, et kohatu võrdlus.

Eile sai selgeks, et jõgi ei olegi päris jääs (ei, ma ei kukkunud sisse). Kohati oli jõgi lahti keskelt, kohati kalda äärest, tee valimisel tuli lihtsalt kõhutunnet usaldada. Kui me parajasti seisime kohas, mille kohta T arvas, et see oli eelmisel talvel küll lahti, käis üks korralik raksatus. Õnneks sellele raksatusele küll midagi ei järgnenud, aga jalga lasksime me sealt igaks juhuks küll kiiremas korras. Talvine jõgi on suviselt tuttavast jõest igatahes äärmiselt erinev. Seal, kus kasvasid kõrkjad, kasvab nüüd lumi ja jää, seal, kust ulatusid veest välja kivid, on nüüd jäähunnikud, aga seal, kus vool oli kõige tugevam, sillerdab endiselt lahtine tume vesi. Vähke parve ümber ronimas ei näinud. Pole päris õige jõgi :p

Tegelikult ma tundsin, et ma oleks sel nädalavahetusel tahtnud olla hoopis kuskil mujal...

Topeltoluline sissekanne

Täna on hirmus tähtis päev :p Täpselt aasta tagasi kolisin ma siia virtuaalkoju :) Juba aasta! Täitsa uskumatu...

Ja lisaks on just see mu 300. postitus. Ilus ümmargune arv tähistamaks ühe (ka ümmarguse?) aasta möödumist :)

Aitäh, et Sa ikka mul külas käid :)))

Silmad krõlli!

Vaata musta täppi..Ainult musta täppi..Siis hall udu hajub..

Tanker Flawless. Perfect! No flaws, destination pollution.

;)

:D :D :D :D :D

:))))

:)))))))))) :D :D

:p

Ma kohe pidin selle siia "kirja panema" :)

Ma istun raamatukogu arvutiklassis ja siin on peale minu veel täpselt kuus inimest. Kuus!!! Kohe näha, et on vaheaeg.

Ühika võtme unustasin ma koju. Tore mina! Nii palju siis ühikasse minemisest.

Aga õues on nii kena, lund sajab :) Eile õhtul oli ka väga kena, käisime ujulas ujumas ja olime sunnitud pärast küla vahel väikse jalutuskäigu ette võtma, sest valesti parkimise tõttu olid väikesed sekeldused ühe teatud ametivõimu esindajatega ning meid oli selles sõidukis ka natuke rohkem kui olla oleks tohtinud (ma tean, et nii ei tehta). Lihtsalt leidsid kõik korraga, et just täna tulevad nad ka ujuma... Ma polnud kunagi antud kohas jalutanud, sest sinna naljalt jala ei satu, ainult auto või jalgrattaga. Kõnnitee oli puhtaks lükkamata ja lumme sai kenasid jäljeridu tekitada. Pimeduses vaikselt langevad lumehelbed olid suured ja pehmed, mitte sellised teravad, mis tuulega vastu nägu peksavad. On nii tore, kui lumi ripsmetesse kinni jääb ja siis seal ära sulab, jättes mõneks ajaks järgi sätendavad veepiisad :)

PB+A=HP? :p

Eelmisele postitusele jätkuks (see tähendab üldse mitte samal teemal). Mulle meenus, et kui ma viimati psychodelicate girli käest viisakalt luba küsisin katkendit meie msn-i vestlusest avaldada (küsisin viisakalt peale seda, kui olin selle juba avaldanud), siis ta ütles, et tal pole kuulsuse vastu midagi :))) Ma siis mõtsin, et kui kuulsaks ma PsychoBunny kirjutanud olen, irww. Toksisin PsychoBunny googlisse ja sain vastuse, et sa olid juba ennegi kuulus, enese teadmata :p Või noh, võib-olla mitte sina, aga igatahes keegid teised PsychoBunnied. No ja siis ma toksisin googlisse PsychoBunny Arabella, sain kaks sarnast tulemust (mis ei viita teps mitte siia, kuigi ma seda arvasingi) ja esimene sõna mida ma seal näen, on Dumbledore. Hea nali! Järgmine mõte - who on earth is Arabella Figg? Some kind of neighbour living in Privet Drive? Vastus - Arabella Doreen Figg is a Squib, living in a house on Wisteria Walk in Little Whinging, Surrey. I swear, I had no idea that Mrs. Figg's first name was Arabella :) Ma tegelt eriti ei mäletanudki, et selline tegelane nagu Mrs. Figg üldse eksisteeris. Aga mõned inimesed mäletasid, sest siis ma lugesin sealt foorumist, et "I also think that Arabella Figg is Dumbledore's sister and will now acquire her magic since he is dead, sort of like Riddles' mother did." Conspiracy theories :p

Kollane lumelill

Alustasin paberimajanduse täitmist kõige ebameeldivamast otsast - eneseanalüüsi kirjutamisest. Peale oma nime lisamist paremasse ülemisse nurka leidsin, et võiks igaks juhuks kirja panna ka näiteks martiklinumbri. Ma pole juba päris ammu ühtegi matriklinumbrit vajavat asja kirjutanud, aga raudselt peas mul see number igatahes oli. Sellest edasi hakkasin ma millegipärast mõtlema numbritele, mida ma peast tean. Ma ei oska öelda, kas neid on palju või vähe, aga peas on mul lisaks mu enda matriklinumbrile näiteks ka PsychoBunny matriklinumber... Äärmiselt vajalik teadmine. Kuna viimane ühtib osaliselt TÜ asutamisaastaga, siis on tegelikult ka vajalik :) Veel tean ma peast oma isikukoodi ja pangakonto numbrit ja raamatukogukaardi numbrit. Telefoninumbritest oma mobiilinumbrit ja L-i mobiilinumbrit ja T mobiilinumbrit (miks just neid kahte viimast? Pole aimugi, mingit freudilikku analüüsi selle kohta ma igatahes kuulda ei taha), tavatelefonidest kodust numbrit ja veel mõnda numbrit (kunagi oli neid tunduvalt rohkem, aga ma lihtsalt ei kasuta tavatelefoni enam eriti palju). Siis tulevad telefoni PIN kood ja pangakaardi PIN kood ja Em-i pangakaardi PIN kood ja mõned eelmiste pangakaartide PIN koodid, mis enam kasutuses ei ole - et oleks ikka suurem võimalus neid sassi ja segamini ajada, kaks korda järjest vale kood sisestada ja siis kolmandat korda seda enam mitte teha julgeda, kartuses, et muidu masin omastab su kaardi. Ja siis veel kõikvõimalikud salasõnad ja kasutajanimed (kaasa arvatud sitemeteri omad, mis on täiesti ajuvabad), mis pole kõik küll numbrilisel kujul, kuid mida meelde tuleb ikkagi jätta ja mida saab ka suurepäraselt segi ajada. Lisaks siis päris paljude inimeste sünnipäevad ja sünniaastad ja mõned nimepäevad (nende kõikide teadmine ei takista neid mul õigel hetkel ära unustamast). Mõned aastaarvud ajaloost ja üldse mingid numbrilised näitajad maailma kohta. Siis veel igasuguseid niisama mõttetud numbrid (eilses Lostis olnud numbreid ma õnneks ei mäleta, aga päris spooky osa oli küll), mille mäletamise tegelikuks eesmärgiks on kindlasti mitte mäletada seda, mida tegelikult vaja on. Ühesõnaga, sain nüüd aru, et tegelikult oli juba selle sissekande alustamine täitsa mõttetu ülesanne. Ja veel, kas sa tõesti lootsid, et siin tuleb juttu kollastest lillekestest?

Esimene kättejuhtuv raamat

Kirjutaks seekord samast asjast, mis paljud teisedki. Mina sattusin selle kettkirjalaadse asjanduse peale Daki juures ja ei suutnud vastu panna kiusatusele ka ise lauseid lugema hakata.

Reeglid on sellised:

1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat
2. Ava lehekülg 123
3. Leia viies lause leheküljel
4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.
5. Ära püüagi otsida välja mõnda “eriti lahedat” või “intellektuaalset” raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist.

There was a bomb counting down somewhere that she was responsible for. And the director had nominated an art teacher to help them find a mythical fraternity of Satanists. Vittoria felt suddenly all alone.

Dan Brown "Angels and Demons"

Just just, pommid ja satanistid... Tõsiselt suurepärased laused.

Esimene ettejuhtuv raamat oli tegelikult Robert A. Georges ja Michael Owen Jones "Folkloristics: An Introduction", sest ma olin selle just Tartust tulles oma kotist välja kraaminud ja arvuti kõrvale mahutanud, aga 123. leheküljel oli seal ainult kasutatud kirjanduse loetelu :s

Ammu pole juba päeva sõna valinud. Sedakorda tuleb päeva väljend: FADE INTO OBSCURITY. Sellist tõlkemõttelendu lugesin ma nädalavahetusel ühest parandatavast testist (meelde oli tegelikult vaja jätta 'to go into decline', aga see pole ju pooltki nii poeetiline). Kuna tegemist oli teemaga Celebrities, kõlbavad siia otsa hästi ka järgmise laulu sõnad. Laul ise äratab vähemalt korraks üles ka esmaspäeval esimeses tunnis tukkujad :p

Lifestyles of The Rich & The Famous
Good Charlotte

Always see it on TV or read it in the magazines
Celebrities want sympathy
All they do is piss and moan inside the rolling stone
Talking about how hard life can be

I’d like to see them spend the week livin’ life out on the street
I don’t think they would survive
If they could spend a day or two walking in someone else’s shoes
I think they’d stumble and they’d fall
They would fall (fall)

Lifestyles of the rich and the famous
They’re always complaining, always complaining
If money is such a problem
Well they got mansions
Think we should rob them

Did you know when you were famous
You could kill your wife and there’s no such thing as
25 to life as long as you’ve got the cash to pay for Cochran
And did you know if you were caught and you were smoking crack
McDonald’s wouldn’t even want to take you back
You could always just run for mayor of D.C.

I’d like to see them spend the week livin’ life out on the street
I don’t think they would survive
If they could spend a day or two walking in someone else’s shoes
I think they’d stumble and they’d fall
They would fall (fall)

Lifestyles of the rich and the famous
They’re always complaining, always complaining
If money is such a problem
Well they got mansions
Think we should rob them

Lifestyles of the rich and the famous
They’re always complaining, always complaining
If money is such a problem
You got so many problems
Think I could solve them
Lifestyles of the rich and the famous
We’ll take your clothes, cash cards, and homes just stop complaining
Lifestyles of the rich and the famous
Lifestyles of the rich and the famous
Lifestyles of the rich and the famous

Nothing special

Nädalavahetus möödus millegipärast suures osas naabrite juures. Plaanitud nii küll polnud, aga välja kukkus igatahes niimoodi. Laupäeva õhtul olin seltsiks ühe kummalise asja pärast veidi ehmunud Janile (ta küll ise keeldus tunnistamast, et ta natuke kardab :p), ühtlasi sai minu käe järgi korda seatud arvutis olev T muusikakogu (T hommikune hüüatus: Kuidas sa küll viitsisid!), seda veidi täiendatud (T: ma nägin jah, et sinna oli Robbiet tekkinud), sest ei saa ju kuulata ainult mingit Kemo Kohukese laulu (oo õudust!), vaadatud mingit eriti jaburat filmi comebacki tegevast bändist ja lihtsalt unine oldud (T hommikune hüüatus: Kes on minu voodikeses maganud! täpselt nagu kolme karu muinasjutus :p). Aga magama läksin ma punktipealt kell 3 nagu reede ööselgi, nii et keegi ei saa süüdistada mind režiimi puudumises! Eile oli nii pühapäevane pühapäev, et mul pole kohe ammu sellist olnud. Peale hommikuse hommikusöögi ja lõunase kordushommikusöögi tuli kellelgi idee, et õues on liiga ilus ilm selleks, et lihtsalt toas istuda ja järgnes mitu tundi pidevat mäest üles ronimist, kelk järel lohisemas (allatulek käis reeglina nii kähku, et selle aja jooksul ei olnud aega unistada ei kelguliftist ega ainult alla viivast mäest). Õhtuks olid kõik totaalselt läbi ja sai lihtsalt nautida ühikavaba pühapäevaõhtut teleka ees. Sõpruse puiestee tegi Nexusele ära ja see oligi ehk eilse õhtu kõige tähelepanuväärsem ja rõõmustavam sündmus :) Nüüd ma olen juba mitu tundi üritanud ennast kokku võtta, et jälle asjalikuks hakata. Viimane pingutus homse hommiku heaks ja siis saab hakata kilode kaupa paberit määrima ja kõikvõimalikke aruandeid esitama, oehh, selle etapi jätaks küll hea meelega vahele...

Juhtub ;)

psychodelicate girl says: kle, ega sa ekat sääl kuskil hulkumas pole näinud?
L says: kle ei ole viimasel ajal
psychodelicate girl says: meil kommunikatsiooniprobleemid...tal õnnestus oma mobla PIIMA sisse uputada *-) ja mailidele ei vasta ka
L says: piima????
psychodelicate girl says: piimapakk läits kotis katki teavad tundmatuks jääda soovivad sõbranjed rääkida

Ma mõtlesin ja mõtlesin ja lõpuks mõtlesin välja, et ma vist ei olegi oma kallist telefoni kuhugi telefonile mittesobivasse kohta toppida suutnud. T on oma mobla aga näiteks WC potti uputanud :s On aga äkki sinu telefoniga midagi märkimisväärset juhtunud? Ootan vastukaja!

P.S. Aga piima sisse asjade uputamine on sellel nädalal kuidagi eriti moes. Mu toanaaber hoidis kah piima täiesti lahtiselt oma kotis, mille tulemuseks oli muu hulgas kõige piimasem "Eesti Naine", mida mina näinud olen.

Ma tunnen ennast hetkel umbes nii. Eufooriline väsimus.

Naeruteraapia. Eile. Toanaaber tähistas väikest viisi sünnipäeva. Üks tuttav inimene ja kaks täiesti võõrast inimest. Järjekordne lauamäng. Põrandal. Palju jaburaid vastuseid. Võileivad ja küpsisetort. Lihtsalt oli hea olla. Ka kell neli öösel ja teadmisega, et kell kuus on äratus. Nõude pesemine keset ööd, köögis põles neljast lambist vaid üks. Tänaval eriti autosid ei sõitnud. Kõik oli harjumatult vaikne, rahulik. Öine. Ja ärkasingi kell kuus, kaks tundi peale magama heitmist. Enne kui äratus piiksuma hakkas, nagu mul see juba kombeks on saanud. Suutsin endiselt naeratada. Esimeses tunnis olin päris üleval. Ettekanded. Teises tunnis olin suhteliselt üleval. Ainult hääl tahtis ära minna. Kummaline. Isegi nüüd olen üsna ärkvel. Homme on jutuõhtu :)

Njah, mulle tundub, et eilses Eesti mälumängus (ja kui nii edasi läheb olen ma ise ka varsti peast üks Eesti mälumäng) valis meile ette lugenud isik salaja välja just need kõige kirvemad küsimused. See tunne võib muidugi petlik olla, aga igatahes võib temast seda vähemalt täitsa uskuda. Täiesti nugade peale läks asi aga siis, kui mängu tulid amatöörpoksijad ja nende särgid, sest küsimusel ja küsimusel on ikka vaks vahet. Kui mu võistkonna teine pool, kes ennast spordis suhteliselt koduselt tunneb, kuulis kaardil olnud vastust ette loetud jah/ei küsimusele "Kas amatöörpoksijad võistlevad särgiga?" järgnes sellele igatahes korralik röögatus, et see lihtsalt ei saa niimoodi olla. Ega ikka ei saanud jah, sest peale kaardi küsija käest kätte saamist, lugesin mina sealt igatahes välja küsimuse "Kas amatöörpoksijad võistlevad särgita?" Peale seda, kui kõik olid natuke aega läbisegi midagi kisendanud särkidest, jah ja ei vastustest ja nende õigsusest, võttis L sõna meie kasuks ja me saime oma punkti kätte ilma, et oleks tulnud amatöörpoksimatš maha pidada. Vastase kaalu arvestades oleks viimane lõppenud nii umbes sada null meie kahjuks. Ja üleüldse! Mis eriti tore Eesti kohta käiv küsimus! Mängu me seekord igatahes ei võitnud, eelmisel korral läks tunduvalt paremini...

Nägin täna korduses ära ka selle (kuri)kuulsa Pealtnägija osa. Njah, njah, njah... Oli nüüd seda siis veel vaja?

Aga homme on äratus igatahes enne seda, kui ETV hakkab Jaan Tättet näitama. Ohkuitore!

Seda tahtsin ka veel öelda, et Marko tegelaskuju on megahale :))) (Kaval naeratus :p)

Nüüd said tänaseks küll apsaluutselt kõik mitteolulised asjad öeldud. Ehk mõni teine päev jõuan ka oluliste asjade juurde, ära kaota lootust ;)

Su ajud pole ju ometi veel jääs?

Can you say the colour or each word regardless of what the word reads? Try to say all the colours without making any mistakes. It's not as easy as you may think!

Jälle ma ei saanud magada. Mis värk on? Seekord ei ole kedagi teist peale iseenda ka süüdistada, naabrid lõpetasid oma lärmi juba enne kella 12 ja ma oleks siis võinud järgnevat seitset tundi magamise otstarbel kasutada, aga oh ei. Ma vihkan seda, kui ma hakkan hiljemalt kella kuuest alates kella vaatama nagu kardaks äratuse helinat.

Radikad on igatahes nii kuumad, et kätt vastu panna ei saa, samas puhub tuul aga akna vahelt täiega sisse. Õnneks oli tuba vähemalt siis, kui ma sealt hommikul lahkusin täiesti rahuldavalt soe. Koridori ja peldiku aknad olid küll väga jääs ... seest poolt.

Tundub, et keegi on lärmavate naabrite peale kaebamas käinud, olen viimasel ajal valvurit korduvalt meie koridoris näinud.

Nüüd ma igatahes tunnen, et varsti hakkab pea valutama, silmad juba valutavad, ja mõtted ei liigu seega loomulikult kuhugi poole. Ma ei taha mõeldagi mingist vahe tegemisest gerundiumi ja infinitiivi vahel. Veel vähem selle vahe seletamisest. Või õigemini selle seletamisest, mida millal kasutada. But they make me do it! (And we do not use 'to' here...) Tuleb üks järjekordne segapuder.

Tõmban nüüd kopsud sooja raamatukoguõhku täis ja sööstan õue. Uksest välja, diagonaalis vasakule, trepist alla, kohe paremale, mööda teed edasi (sujuv pööre vasakule), üle tee, diagonaalis läbi pargi vasakule, siis veel natuke vasakule, siis paremale, üle tee (valgusfoor!), üle silla, vasakule, diagonaalis paremale läbi järjekordse pargi, paremale (ikka pargis), üle tee (sebra - veab, kui mõni autojuht suvatseb üle tee lasta), vasakule, jupp maad otse edasi, diagonaalis paremale, uksest sisse, trepist üles kolmandale korrusele ja siis esimene uks diagonaalis paremat kätt. Olengi kohal.

Mulle kohe meeldib, kui emhi.ee näitab meie koha peal kõige suuremaid numbreid ehk siis siin on kõige külmem. Mis pole loomulikult mingi üllatus.

Ma pean nüüd õue minema... :)

Ma tõusin täna hommikul üles ja mul pea valutas. Sulle teadmiseks, et ma ei teinud eile õhtul absoluutselt mitte kui midagi sellist, mis oleks võinud hommikust peavalu kuidagi esile kutsuda, kui ehk liiga hilja magama minemine välja arvata, aga see on juba tavaks saamas. Ühesõnaga, niimoodi on hommikul ikka väga kole ennast üles ajada, teades, et Sul tuleb kõigele vaatamata üht teist päeva jooksul ära ka teha. Selline väike vastik peavalu, mis tõenäoliselt ei segaks eriti näiteks põranda pesemist (või tegelt ikka segaks ka, sest iga kord, kui pead liigutad, läheb asi hullemaks), aga mõjub täiesti laastavalt igasugusele keskendumisvõimele. Nagu ma veel vähe oma asjadega hunnikus ei oleks...

Rong on täna kindlasti rahvast täis. Ja ma vean ennast jaamast teosammul ühikasse, et võimalikult palju aega viita ja lähen õigel ajal magama (kuigi ma pole seda õiget aega veel enda jaoks defineerinud) ja tõusen kell kuus üles ja olen ikka unine.

Ja duširuumis on keegi juba nagunii hõivanud selle ainukese duši, kust tulev veejuga meenutab kõige rohkem dušši ja mitte harilikku kraani. Kuigi viimane kord hakkasin ma juba vaikselt soovima, et see meenutaks natuke rohkem kraani, sest surve oli liiga tugev ja vesi oli muutunud pigem peenikeseks nõelteravaks uduks (fog attacks), mis edukalt seina pealt vana värvi maha kooruma pani ja mul oli tunne, et see muudab auguliseks ka minu naha.

Täpselt nädal aega tagasi olin ma sel kellaajal rongis. Ja kõik tundus umbes sama mõttekas kui praegu.

Explorer teeb mu blogi näitamisel täielikku isetegevust ja muudab oma suva järgi poole lehe pealt fondi suurust. Aitäh talle!!! See oli siis teadmiseks neile 29 protsendile, kes siia Exploreriga tulevad. Firefoxi ja Operaga peaks kogupilt olema silmale ilusam vaadata.

Pipi

Ega keegi juhuslikult ei taha tulla 6. veebruaril Vanemuisesse Pipi Pikksukka vaatama? :p Koos minu ja viienda klassiga, mul on üks pilet üle (no mõtle nüüd, ainult üks! ootan tormijooksu :p). Ma hakkasin siin mõtlema, et millal ma viimati Pipit vaatamas käisin teatris. See oli nii ammu, et ma ise seda ei mäletagi, aga Em see-eest mäletas. Ma olin siis kolmene ja kuna meil olid kohad rõdul, olin enne minekut ikka igaks juhuks küsinud, et kas meil seal külm ei hakka :)))

Eneselegi ootamatult ei ole tänane tegevusplaan eriti käiku läinud. Vaatamata sellele, et ma jäin magama alles kella nelja ajal... Ilm on väljas selline, et peale ajalehtede postkastist välja koukimist tuli neid ahju kõrval mõnda aega kuivatada enne, kui nad vähem läbipaistvaks ja enam vähem lugemiskõlbulikuks muutusid ning enam näppude vahel laiali ei tahtnud pudeneda. Neti pistis nahka vähemalt paar kilo lund ja on nüüd köögis laua all lirtsuvalt õnnelik.

'Heavenly' kirjutatakse 'heAvenly' mitte 'hEvenly'. Grrrr...

Viisakusest (teema ei ole kuidagi eilsega seotud). Mis on viisakus? Siin võiks kohe mõned näited tuua (pärit Cutting Edge'st). Tegelaseks keegi Bella ja teemaks awkward social situations.

Situatsioon 1: Bella on peol ja mingi tädi kallab talle kogu oma veiniklaasi sisu pluusi peale.
A says: Oh dear, how clumsy of me. I'm terribly sorry! Let me get a cloth.
*Bella thinks: Oh, no! My lovely new blouse! I don't believe it!*
Bella says: Don't worry. It doesn't matter in the slightest.

Situatsioon 2: Bella on jälle peol ja mingi mees tutvustab talle mingit teist naist.
A says: You know Vera, don't you, Bella?
*Bella thinks: Vera? Vera who? Oh, where do I know her from?*
Bella says: Hello, Vera. How lovely to see you again. It seems ages since we last met. Let me see, when was it?

Situatsioon 3: Bella istub koos nelja mehega kuskil restoranis.
A says: You must try some of this spinach salad, Bella. It's their speciality.
*Bella thinks: Yuck. I hate spinach. It makes me feel sick just thinking about it.*
Bella says: Actually, I'm afraid I can't eat spinach. It doesn't agree with me. Unfortunately it brings me out in a rash!

Situatsioon 4: Bella hakkab oma tädi ja onu juurest ära minema.
A says: It's been lovely to see you again, Bella. You must come and spend a day with us some time, mustn't she, Mary? How about next weekend, for Sunday lunch?
*Bella thinks: A whole day with Uncle Geoff and Aunt Mary? Help!!*
Bella says: Oh, that's really sweet of you, Uncle Geoff. It's really nice of you to think of me. I'd love to come, but I don't think I'll be able to make it then. I've got some really important exams starting that week. Perhaps some other time, when I'm not so busy?

Järeldused? Et viisakas olemine tähendab, et sa ütled vastupidist sellele mida sa mõtled? Viisakus = valetamine? Ja kui juba on vaja millestki viisakalt keelduda, ei piisa sõnast 'ei', vaid tuleb tänada ette ja taha ja siis lõpuks võimalikult keeruliselt oma keeldumine välja öelda. Või öelda võimalikult tõetruult (and mind your intonation!) midagi, mis on lausa lausvale. Kuhu siin siis kooperatiivsusprintsiibi maksiimide järgimine jäänud on (rahu, ma ei hakka Grice'i tsiteerima ning Browni ja Levinsoni või Leechi samuti mitte)?

Päeva sõna on POLARBEARSPOTTING (väljendi eest tänud K-le), mis lihtsalt kõlab maru hästi ja tähendab ühe teatud blogi pidevat jälgimist (pole vist eriti raske ära arvata, kelle blogi :p).

Minu homne tegevusplaan:

1) olla unine ja uimane
2) olla uimane ja unine
3) olla mõlemat korraga

Või on see siiski hoopis tänane tegevusplaan?

Das Märchen vom gestohlenen Donnerinstrument või the theft of the thunder instrument... Kes küll tuleks selle peale, et kirjutada artikkel varastatud välguinstrumendist? Aga näed, mõned on tulnud, juba aastal 1930. Ma ei tea varastatud välguinstrumendi loost küll mitte midagi muud peale tüübinumbri (milleks siis on ATU 1148, kui kellelegi peaks huvi pakkuma), aga ikkagi on taolisi lühielulugusid sada korda huvitavam tõlkida kui mingit abiellumist takistavate asjaolude puudumise tõendit. Mis on juhtunud ideega speak up now or remain silent forever? Write it down now or remain illiterate forever?

Talvepealinna nädalavahetusel kahjuks ei jõudnud. Pidin ilmtingimata olema teises Eesti otsas. Seal lund just eriti palju ei olnud ja seetõttu oli kuidagi eriti hallilt nukker. Lisaks läks nii mõnigi asi täiega metsa... Aga lõppkokkuvõttes võis üldmuljega siiski rahule jääda. Eriti pärast seda, kui ma hiljem teada sain, et ometi kord oli kellegi oskamatusest aega planeerida väga palju kasu (vähemalt meile endile). Igatahes polnud ma varem taolisele üritusele sattunud ja kahtlen, kas ma sellisesse seltskonda ka tulevikus just väga tihti sattuma hakkan.

Ma vihkan pühapäevaõhtuid ühikas. Ausõna. Mul on täiesti kõrini ja ma ei jõua ära oodata, millal ma sealt ometi ära kolida saan. Seda õnne on aga õnneks oodata juba lähitulevikus :) Pärast seda võivad naabrid kasvõi igal õhtul pidu pidada ja koridori läbipaistmatult siniseks suitsetada, mul tõesti pohhui.

Eile jõudsin lõpuks ka kinno Narniat vaatama. Olen tunduvalt paremaid filme näinud, aga ega sellelgi midagi häda polnud. Valgel nõial olid superlahedad riided ja Aslan oli üliarmas :) Selliseid lõvisid lihtsalt ei saa tappa, ka mitte ajutiselt :s

Tuju on endiselt väga hea :)

Eile küsis psychodelicate girl, et mida tähendab 'long may you run' alljärgnevas laulus ehk kellest või millest seal üldse räägitakse.

We’ve been through some things together
With trunks of memories still to come
We found things to do in stormy weather
Long may you run.

Long may you run.
Long may you run.
Although these changes have come
With your chrome heart shining in the sun
Long may you run.

Well, it was back in blind river in 1962
When I last saw you alive
But we missed that shift on the long decline
Long may you run.

Long may you run.
Long may you run.
Although these changes have come
With your chrome heart shining in the sun
Long may you run.

Maybe the beach boys have got you now
With those waves singing caroline no
Rollin’ down that empty ocean road
Gettin’ to the surf on time.

Long may you run.
Long may you run.
Although these changes have come
With your chrome heart shining in the sun
Long may you run.

Peale pisukest arupidamist arvasin, et mingist veesõidukist räägib see asi. Selle peale arvas psychodelicate girl, et ma olen veel nähtavalt aju, sest tema pakkus mootorratast. Veesõiduki liiki me siiski täpsustada ei suutnud :p Kui Em sellest kõigest täna hommikul kuulis, teatas ta südame rahuga, et Maiu on piimaauto. Sellest piisas. Ma olen päev otsa ringi käinud, peas kummitamas Maiiiuuu on piimaauutooo!!! Kuigi jah, tegelikult peaks hoopis ajaga kaasas käima ning nuudlitest ja hapupiimast mõtlema...

Peaaegu kümne sentimeetrised kontsad teevad peaaegu kümme sentimeetrit pikemaks. Viis pluss tähelepanek. Ja pikematele inimestele tunduvad kõik asjad madalamad. Kuus pluss tähelepanek.

Seis on selline, et terve aed on isaseid koeri täis, suuri ja väikseid, karvaseid ja siledaid, musti, valgeid, punaseid ja lapilisi, üks nahhaalsem kui teine. Trepil ukse taga on lumme sulanud ümmargune laik, seal niiviisi istudes veetis nii mitugi pikka ööd Neti kõige andunum peika. Üks kahtlaselt palju kaukaaslast meenutav hiigelsuur elukas otsustas mind kolmapäeva hommikul kodust jaama saata. Mind selline tähelepanu eriti ei liigutanud, aga suured tänud talle sellegipoolest! Vaene naabri Alf, ta nutab Netit läbi aia nähes alati südantlõhestavalt, aga tundub, et Neti võtab teda rangelt kui ainult sõpra. Elu on karm ja ebaõiglane, isegi koerte maailmas. Varsti saab see hullumaja õnneks läbi ja saab jälle inimese moodi õue minna, ilma et peaks ennast mingist peniparvest mööda pressima.

Käisin täna juuksuris. Et siis teadmiseks sulle, et ma olen nüüd nähtavamalt blonditriibuline kui enne, sest siis polnud tõesti suurt midagi aru saada :p Uue aasta saabumise puhul oli juuksuril millegipärast väga aktuaalne teema, mis looma aastal keegi sündinud on ja milline märk millisega sobib. Sain igatahes äärmiselt targaks - kuked sobivad väga hästi härgade, madude ja draakonitega ja ei sobi üldse hobuste, ahvide ja kitsedega. Ma ei usu, et ma tunneks üldse kedagi, kes oleks sündinud härja aastal või mao aastal... Mis siis omakorda tähendab, et inimesed, kellega ma igapäevaselt suhtlen on pea eranditult sündinud kas kitse, ahvi või hobuse aastal :D

Liisu msn-i nime taga seisab juba teist päeva "..ja ma rohin karjamaal kaalikaid, et keegi eesel need pintslisse pista saaks.." Aitäh :)))

Lugesin täna hommikul oma eilset horoskoopi (täiesti mõtestatud hommikune tegevus, eriti arvestades, et sel hetkel tundus kõik üldse ilgelt ajuvaba), lugesin kohe kolm korda seda kolme rida ja olin seejärel oma kolm minutit naerust kõveras. Nii segaselt täppi pole ammu midagi läinud :p

Ära tegin! Ära kaalusin oma kassi! Kessu kaalub 6 kilo. Naabri Ronja kaalub 4 kilo. Kas see siis tähendab, et naabritel on üks kass ja mul 1,5 kassi? Või ei! Mul on üks kass ja naabritel on ligikaudu 0,67 kassi. Kaks kassi on veel enam vähem nomraalne nähtus, aga rohkem kui kaks on juba kassikari. Mu koer kaalub umbes 40 kilo. Kui palju Sinu lemmikloom kaalub?

Terita silma!

Do the stairs lead up, or down?

Tänast päeva sobivad kõige paremini lõpetama PsychoBunny kuldsed sõnad: "paljud 'rokkarid' osutuvad kasitult nunnudeks", millele oli eelnenud arvamus, et "see nilbe kaks blondi karva kolmes reas a'la beckham hakkaski üle viskama". Just just :p

Eelmisest aastast mingeid kokkuvõtteid ei tule. Uue aasta lubadusi ka ei tule. Aga päeva mõte see-eest tuleb :) Selleks on MOOD MEDICINE. Kõlab lihtsalt oivaliselt :)

these are the days.. says: mood medicine toimib täiega

L says: irw

L says: mood medicine

these are the days.. says: mulle meeldib olla MM:D

L says: :)

these are the days.. says: JAAAAAAAAA

these are the days.. says: lahe sõna ekskssssss

L says: MM

these are the days.. says: MHM:D

these are the days.. says: you

these are the days.. says: are

these are the days.. says: my

these are the days.. says: mood

these are the days.. says: medicine

these are the days.. says: vot selliseid sõnu ikka kuulaks ekss

these are the days.. says: :)

these are the days.. says: :P

L says: :D

these are the days.. says: :D:D:D

L says: jaa, seda võiks keegi tõesti öelda

these are the days.. says: ;)

L says: tahad ma ütlen sulle :D see on suures enamuses ajast üsna õige: you are my mood medicine :)

these are the days.. says: :D:D:D:D:D:D:D:D:D:D::D:D:D:D::D:D:D::D
HJHAHAHAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAAA

L says: :D

L says: TASUS ÖELDA REAKTSIOON OLI VASTAV

these are the days.. says: sa oled TEINE kala:D:D:D:D::kes seda ytsiD::D:D:D:..hehehe

these are the days.. says: aind esimesel;)

L says: :D:D:D:D:D:D

these are the days.. says: oli tõsi taga ka:D

these are the days.. says: :D:D:D

L says: DEEEM

these are the days.. says: ;):P

L says: tead, mul on ka tõsi taga :D

L says: võibla mitte nii tõsine tõsi, kui tollel teisel kalal, aga ikkagi :P

these are the days.. says: :P