Jaan 2007

Pildile ei jäänud:
palju palju palju metsmaasikaid;
ära eksimine kell on pool kaks öösel, igal pool on ainult mets, kõik teed tunduvad ühesugused, tuttavad ja võõrad korraga, välja arvatud see tee, mis läheb üle raudtee, on üsna selge, et see on koht kus me üldse olema ei peaks;
paduvihm, mis sadas alla just siis, kui me ümber järve kõndisime;
krooksuvad konnad tiigis;
peaaegu üle pea ulatuv hein;
veel umbes n+1 asja.

Täna oli kohe tunda, et jaan läheneb. See väljendus selles, et linn oli paksult rahvast täis ja igal pool läks meeletult aega. Kõigepealt seisin terve igaviku turul maasikajärjekorras. Kuna olin sama müüja käest juba üleeile marju ostnud, oli vähemalt algusest peale selge, et tasub sabatada. Mul vedas üldiselt hullupööra, sest just peale mind said marjad otsa ja ülejäänud saba jäi pika ninaga. Poes laperdas rõõmsalt lae all ringi üks hakk. Paras paanika. Hakk tuleb, viuuu, inimesed kõik riiulite vahel kummargil. Ma ei kujuta ettegi, kuidas nad ta vaesekese sealt välja said, veel vähem kujutan ma aga seda ette, mis asjaoludel ta sinna üldse sisse lendas. Käisin igatahes Ajakit hoiatamas, et ta mingil juhul poodi ei läheks, see veel puuduks, kui ta siseruumis linnuga kohtuks. Ajak lubas töölt lahkuda akna kaudu ja jumala eest mitte poodi minna.

Kaks järgmist päeva olen tõenäoliselt levist väljas. Loodan, et ma ikka õhtuse rongi peale mahun :)

For YOU ;)

OMG OMG OMG, I JUST CAN'T BELIEVE IT!!!

Senikaua kui ma uskuma hakkan (see juhtub tõenäoliselt 1.juuli õhtul või umbes sealkandis), vaata seda!

Ma juba kolmandat päeva järjest naeran :D :D :D

SNAPE SNAPE SE-VE-RUS SNAPE, SNAPE SNAPE SE-VE-RUS SNAPE


DUMBLEDOOOORE!!!

:D :D :D :D



Naked Dumbledore

:D :D :D :D :D

Eelmisel aastal läks mu esimene Peipsi ääres käik niiiviisi, see aasta on seis üsna sarnane, ainult et rannahooaja avamine toimus oma kümme päeva varem ja ma ei astunud mitte pudeli vaid lihtsalt mingi orgi otsa ja lõhki ei ole mitte varvas vaid tald, aga sama jalg! Ei no tere tore. Lonkamine ruulib.

Kui su Hansapanga kaardi neelab alla Ühispanga automaat, siis hävitatakse kaart ära ja sul tuleb uus kaart osta. Järgi proovitud.

Kassikas kohtuvad sellel nädalavahetusel LARPijad. Ega ma muidu poleks seda teadnud, aga täna tuli Tartust lõunase bussi peale seltskond mõõkade ja kilpidega veidralt riides inimesi ja läks Kalevis maha.

Eelmisel laupäeval kell pool 9 hommikul tuli mulle Vanemuise tänaval vastu ka kamp mõõkadega isikuid, aga neil olid teistsugused mõõgad ja ülikonnad ja vormimütsid.

Eile oli A töö kaitsmise/katuse pealesaamise/mk ärasaatmispidu. Minu jaoks oli vist viimane kõige olulisem. Aasta läheb küll ruttu, aga ikkagi oli nutt kurgus. Homme hommikul läheb lennuk.

M sõidab nädala pärast teadmata ajaks ära. Siis ma vist hakkan küll täiesti tönnima. Igatahes käisime eile M-iga Endla rabas. Ma olin õhtuks väntamisest väga väsinud, aga raba oli loomulikult fantastiline.

Kell on 7 hommikul. Selja taha on just jäänud 25 km ja Kärde mägi. Ees laiub täiesti sinine põld.


Väike armas samblane ojake hommikupäikeses. Natuke liiga ilus, et olla tõsi.




Ja raba.

Eeeeeeeppp, mu laua peal ronib ringi hiigelsuur ämblik!!!

Kaks õhtut järjest väljakannatamatut peavalu tähendab siis nüüd ilmselt seda, et ma ei ole ka hommikul võimeline midagi väga mõistlikku välja mõtlema. Ma juba natuke kardan tänast õhtut...

Ei no mida palavust ja no mida udu ja no mida virinat. Õnneks on jõevesi üsnagi külm, nii et see isegi jahutab. Ma ei näe varsti aknast 10 meetri kaugusel olevat õunapuud, kui see udu veel tihedamaks läheb. Laupäeva öösel õnnestus meil täiega õigest tee otsast mööda sõita ja see oli ikka väga tuttav tee. Oiijaaah. Aga Kratiküla oli vahva, eriti nende suurepärane auto, mis käivitus juhtmetest ja pood, kus müüdi potti istutatud naate. Ja Kääpa küla rahvamaja, mille saal nägi üsna kaheksakümnendad välja. Keset eikusagit. Kalevipoeg ja jõepõhjas lebav mõõk. Ja äike ja vihm ja soe öö ja sääsed ja palju kringlit ja tõestus selle kohta, et ma ei kõlba fotograafiks. Nüüd on siis pool pesakonnast saanud juba neljakümneseks.

Ma ei ole eriti veendunud, kas mulle meeldib vähemalt kaks korda nädalas Eestimaad avastamas käia (see nädal küll vist pigem oma 6 korda, uuupsss). Eestimaa on küll hirmus ilus, aga kui buss ikka tunni asemel poolteist tundi seda 50 km sõidab, siis mingist hetkest saab isegi sellest ilust villand, eriti kui on õhtu ja bussis on viiskümmend kraadi sooja ja sa ei taha muud kui kähku koju ja otse jõkke. Sõnal 'kiirliin' on igatahes täiesti uus tähendus. Elagu teetöd ja ümbersõidud! Elagu teetööd ümbersõitudeks mõeldud teedel! Elagu terve mõistus! Ja kui juba elagutamiseks läks, siis elagu Eesti Raudtee, hipphipphurraaa, aitäh et te kogu mu järgmise aasta elukorralduse pea peale pöörasite oma poole tunniga! Jah, ma olen suht sarkastiline täna.

Over and out.

Käisin mingi päev Kassikas. Oli natuke müstiline nagu alati. Keegi just ütles, et see tee näeb välja selline, nagu oleks just nende puude taga mõned haldjad peidus. Ma arvan, et ongi :)


No ja siis käisime M-iga sõitmas.


Peale seda, kui ta oli oma suure uudise teatavaks teinud ja ma selle peale täiesti sõnatult peaaegu et kraavi sõitsin ja järgmisel hetkel talle kindlasti külla minna lubasin, jõudsime kenasti sordi sauna juurde. Siin ma veel jões ei käinud, see toimus natuke hiljem.


Kui on ikka palju võililli, tuleb teha võilillepärg.


Kui sul on valmis võilillepärg ja sa oled parajasti ühe armsa jõekese juures, siis mida sa teed? LOOMULIKULT viskad pärja sillalt vette.


Ja edasi? Kui sa oled aastates 20-pluss-veel-mitu-head-aastat, siis järgmise asjana otsustad sa raudselt pärga allavoolu jälitada. Mis tähendab seda, et sa jõuad varsti M-i aiamaa juurde, kuhu pärg ka varsti jõudma peaks (mitte et sa seda näeks) ja kuna aiamaa juures on jões pisike saareke, tuleb sul kahtlemata õudne tahtmine sinna saarekesele minna, et oleks parem vaadata, kui pärg mööda ujub. Kuna veeseis on natuke kõrgem kui suvel, siis kallast ja saarekest ületavast veest sa üle hüpata ei jõua, seega tuleb tuua redel ja selle abil kena sillake tekitada. Üle redeli roninud, ootab sind teisel pool jalga maha pannes üks suur ja sügav muda ja väga palju nõgeseid ja loomulikult ei ole pärga näha. Siis otsustad, et lähed hoopis natuke eemalt paistvale maanteesillale, sest sealt on kõrgem ja parem vaade jõele, aga probleem on selles, et redel on natuke lühike, saare kallas mudane ja saare poolt redelile enam kuiva jalaga ei saa. Mis omakorda lõpeb sellega, et müttad põlvini mudas ja külmas vees ja mõtled, miks sa ometi oma telefoni kaldale ei jätnud vaid taskusse unustasid, sest kui sa nüüd siia vette prantsatad, siis on kõik väga tore ja väga tilkuv. Aga loomulikult oled sa hirmus osav redelil turnija ja jõuad väga porisena kenasti teisele kaldale, istud vette minevatele astmetele ja pesed jalgu. Pärg võis aga vabalt vahepeal mööda ujuda....hea, et sina seda ei näinud.

This is crazy, I know.

Köhh-köhh: Would you eat pizza at 2 a.m? Would you use a fork and a knife or your fingers?

Fingerman.

That would be the most random question ever.

Mõmmi

Üleeilse päeva kõrghetk oli kahtlemata kohtumine Mõmmiga ehk me käisime T-ga rattaga sõitmas. Ühel hetkel nägin ma silmanurgast, et meie poole sööstab läbi põõsaste üks tume kogu. Kuna T sõitis minu taga, nägi tema seda kogu veel paremini ja kiljus täiest kõrist. Kuna mu esimene mõte ei olnud mitte see, et see koer mulle kallale tuleb, vaid pigem see, et äkki ta läheb T-le kallale, võtsin hoo maha ja tundsin kohe peale seda, kuidas kellegi nina vastu mu jalga käis. T vaatas, et tema koerale huvi ei paku ja venis ka mu kõrvale. Üsna varsti oli aga selge, et see kutsa ei ole väga vaenulik ja on otsustanud meiega kaasa tulla. Jäime siis seisma, koer - hiigelsuur, must ja kaukaaslase sarnane (alates mälestusväärsest kokkupõrkest Chappyga on see teatavasti mu "lemmikkoeratõug") - hüppas ümber meie, lakkus mu kätt ja oli niisama hästi tore ega teinud kuulmagi, et teda kodu juurest üks naisehääl kutsub: "Mõmmimõmmimõmmitulekohekoju." Siis sõitis autoga kohale üks mees, et kallist Mõmmit koju transportida. Kui Mõmmi tuttava auto häält kuulis ja aru sai, et teda tuldi koju viima, otsustas ta peitu pugeda põhimõtteliselt minu ratta raami sisse. Selle tulemusena oleks me koos peaaegu et uppi lennanud, sest nagu ma ennist mainisin, oli Mõmmi hiigelsuur ja kaukaaslase sarnane. Tee ääres oli just puid maha võetud ja oksad olid natuke laiali. Kui T peale mõningast paigal seismist edasi liikuma hakkas, tuli välja, et risti ta ratta külge on takerdunud enam-vähem pool puud. Selleks hetkeks olin ma endastmõistetavalt juba naerust kõveras, sest mitte iga päev ei ürita karvased Mõmmid ennast mu rattasse ennast ära peita ja mitte iga päev ei vea T rattaga puid koju. Peale mitmeminutilist taga ajamist õnnestus peremehel meeletult vastu punniv Mõmmi siiski autosse vinnata ja me saime oma koduteed jätkata.

What the caterpillar calls the end of the world, the master calls a butterfly.

Won't tell from where I got this thought.

Japsiduu

It was an excellent day yesterday.

I thought in class that I had lost the photocopies I had done for sure, because they weren't in the folder where I had put them. This irrelevant detail surely escaped my mind that I had (just before I started looking for them) taken them out of the folder and they were lying there, on the table, JUST in front of my nose. Luckily I discovered them there shortly before the moment I was going to tell the class that we were not going to practise for their test because the teacher had lost their handouts.

I managed to try to enter the library using my bank card instead of my library card. DIDN'T WORK.

Just a bit before that I had been looking for my mobile phone, but it wasn't in my bag!!! Panick. Me rummaging around in my bag, feeling that there was much more unnecessary stuff there than usual. And I had yet another bag. And I was carrying my jacket. And I thought that maybe, if I could put my things somewhere, I would have a better look into my BAG. Well, sure my phone wasn't in my bag. How could it have been in my bag?!? I had been holding it in my hand all the time. That's why my hands were so full of things I found it difficult to look for my PHONE.

BAAAHHHHHH.

Oh, summer holidays, please come quicker, I'm not responsible for my actions any more.

These two conversations took place almost simultaneously

L says: I'm just watching them on sunrise - back for good
/.../
L says: whatever I said, whatever I did....
/.../
B says: I didnt mean it
B says: I just want you back for good
L says: we'll be togeeetheeer
/.../
L says: now it's time that you came baaack for goooodd
B says: THE END

AND

L says: whatever I said whatever I did, I didn't mean it, I just waaant you baaack for good :D
kingdom of heaven says: want u back want u back
kingdom of heaven says: i want u back foorr goooood
kingdom of heaven says: RRRRRRRRRRRRRRRR
L says: I want you baaack for goood
L says: :D:D:D

Jeaaapppp...

Käisime T-ga mingi päev jalutamas

Raudtee - kas kokku või lahku?


Pilveke!


Kõik on natuke isepidi viltu.


Kevad.

Edasiarendused raamatukapi teemadel

Mõtteid Evu seda postitust lugedes.

Minu raamatukapp on ka ääreni täis. Üritasin seal laiavad lasteraamatud mõni aeg tagasi ühte teise kappi toppida ja alles jätta ainult need, mis on kõige-kõige paremad. Mis tähendab seda, et päris suur osa jäi rõõmsalt mu kappi edasi.

Parimatest parimad:

Astrid Lindgren "Meisterdetektiiv Blomkvist" Parim raamat läbi aegade, olen lugenud oma paarkümmned korda (ausõna). Jah, mul on küll osad kohad peas. "Meisterdetektiiv Blomkvisti ohtlik elu" on niisama hea, ei teagi, kumb mulle rohkem meeldib. Mul on olemas 1960. aastal välja antud trükk, kus on mõlemad osad sees (seal on teise osa pealkirjaks "Meisterdetektiiv Blomkvist elab ohtlikku elu" ja 1989. aastal välja antud raamat pealkirjaga "Jutte" (tead küll, see sinine ja peal on pilt Bullerby lastest lõkke ümber), kus lisaks kahele Kalle-raamatule on sees ka "Bullerby lapsed". "Meisterdetektiiv Blomkvisti" loen ma alati sellest "Jutte" raamatust, vanemat väljaannet pole ma vist kordagi lugenud. Eraldi väljaandena on Kalle-lugude kolmas osa "Kalle Blomkvist ja Rasmus". Esimese kahe osaga võrreldes see mulle nii väga ei meeldi, kuigi ka seda on korduvalt loetud. Blomkvistiga seostuvad mul otsekohe pagari hall kass, pagaritööstus ja soojad saiakesed, koloniaalkauplused, tsirkus Kalottan, õitsevad kastanid, aedades õhtust söövad inimesed, kuum suvi, lossivaremed, preeria, jõgi, väikelinnad. Mingil seletamatul põhjusel seostub see kõik Viljandiga.

Astrid Lindgren "Vennad Lõvisüdamed" Õitsevad kirsipuud, pisikesed lilledesse uppunud majakesed, mäed, rippsillad ja hobused.

Astrid Lindgren "Bullerby lapsed" Soojad ja õdusad köögid ja piparkookide küpsetamine, metsmaasikate kõrre otsa ajamine, lakas magamine, ootusärevus.

Astrid Lindgren "Mio, mu Mio" Väga ilus muinasjutumaa. Soovide kaev ja kõik sinna juurde kuuluv.

Astrid Lindgren oli Geenius.

Tove Jansson "Muumitroll" Ei vaja vist selgitamist. Tulele pandud kohvikann, Muumimamma moosikelder, klaasveranda, supelmaja, tuletornid (tuletornid võivad mul muidugi vabalt ka ükskõik mille muuga seoses meelde tulla).

Dagmar Normet "Une-Mati rannakülas". Teine osa Une-Mati raamatutest - esimese pealkiri on "Une-Mati, Päris-Mati ja Tups". Käsmu, meri, kiiktoolid, vihmane suvi, kalavõrgud.

Kalju Kangur "Timbu-Limbu õukond ja lumemöldrid" Päris tõsiselt räägin. Nüüd ei ole ma seda küll juba väga pikka aega lugenud, aga kunagi oli mul terve raamat peas, sõna sõnalt. Tulmuimejaga sõitev nõid, plekist poiss Albert (Trebla), õpetatud puunukk Pimpelsang, üleskeeratav koer Muki, lumemöldrid Toku, Oku ja Koku ja kummist poiss Pambu ja alati töinav Toruloru, kelle taskurätikuid vaene Timbu-Limbu pidi kasetohust lossi õuele pidevalt kuivama riputama. Mäletaks ma olulisi asju ka nii hästi :s

Hea, et ma ühestki mittelasteraamatust pooltki nii vaimustatud ei ole olnud kui neist, mis just mainitud said. Sest Harry Potteri võib vist siiski ka lastekirjanduse hulka liigitada. "Sõrmuste isandaga" on vist veits teine lugu.

Loeks siis kokku need raamatud, kus ei esine väljamõeldud tegelasi - hakkame pihta, üks.... üks. kaks. Okei, KAKS. Üsna selge kalduvus fantastika poole juba maast madalast.

Evu pani ka oma kontserdimuljed kirja :) <- see on link :p

I'm With Stupiiid

Tallinnas sadas. Eriti tore. Aga kontsert oli sõitu väärt. Soojendusbänd mõjus peaaegu et jahutavalt, vähemalt jäi rahvas neid kuulates täiesti külmaks. Mina itsitasin enamuse ajast kidramängija üle, kes seisis pea liikumatult paigal, liigutas ainult näppe ja vaatas eranditule ainult alla oma kirda poole, vist mitte kordagi publikusse.

See you on the TV
Call you every day
Fly across the ocean
Just to let you get your way
No one understands me
Where I'm coming from
Why would I be with someone
Who's obviously so dumb?
Love comes
Love grows
Every time you rise to meet me
Take my hand to greet me
Love comes
Love grows
And power can give a man
Much more than anybody knows

Oh-oh, I'm with Stupid
Oh-oh, I'm with Stupid
Oh-oh, I'm with Stupid
Oh-oh, I'm with Stupid

Me unistasime ühe eriti hõbedaselt läikivat kostüümi kandnud tibi platvormsaabastest ja otsustasime, et järgmine kord paigutatakse publik lava ette pikkuse järjekorras. Teine võimalus on muidugi minna sellisele kontserdile, kuhu pikad meesinimesed lihtsalt ei lähe ;) (YES, I am thinking what you are thinking. Pom-Pom.) Meie kõrval olnud kaks eesti keelt aktsendiga rääkivat kutti teadsid kõiki laule otsast lõpuni peast. Et pääseda selle eriti pika poisi selja tagant nügisin ma eelnimetatud isikud järk-järgult nende kohalt vist natuke minema. Endale ruumi tegemine on rahva hulgas tegelt hirmus lihtne, piisab ainult hullunult üles alla hüppamisest, korduvalt kellegi varvastele maandumisest ja ongi jälle mitu sentimeetrit õhku rohkem su ümber, sest kes see ikka tahab, et ta varbaid lömastatakse. Evu (waaahhh, mulle niiii meeldis ta PSB särk) teatas peale ühe laulu lõppu, et nüüd on Neil küll ta ilusate meeste top kümnes. See oli tol hetkel tohutult koomiline :D





Telefon hakkas eriti masendavalt kõva lärmi tegema minu mõistes ikka täiesti keset ööd. See-eest ma aga ei teadnudki, et sellisel ahvikiirusel suudan võileibu teha. Mida kõike nii varasel hommikutunnil ei õpi. Hommikul oli mu hääl täiesti olemas, aga esimese tunni keskel kadus mõneks ajaks üsna jäljetult. Praeguseks ei ole ma enam ka väsinud, nii umbes-täpselt rohkem kui 12 tundi tagasi üritasin ma see-eest tõsimeeli väita, et pay minevik on payed. Natuke palju tunde sellest ajast hiljem tekkis mul suur segadus omadussõnade ja määrsõnade tuvastamisel. Jube päev ma ütleks.

Yay, T-ga telefoni vahetamisest oli hirmus palju kasu, ta tõmbas mulle vahepeal helinaid. *happy dance*

Tänane hommik algas probleemiga, et mis on musta ja valge koera nimed. Kas sina tead, mis on musta ja valge koera nimed? Minu silmipimestavalt hiilgav mõistus pakkus välja Strelka ja Relka. Peale sekundist mõtlemist avaldasin ma arvamust, et ei, Strelka ja Relka olid vist ikka oravad. Mind vaadati kõigest õige pisut kummaliselt ja teatati, et Strelka ja Belka olid koerad, kes käisid kosmoses.

*naer*

Sussver küll, ma tuulasin oma pool tundi internetis ringi, aga lõpuks ma ikkagi leidsin, mis olid musta ja valge koera nimed - Štaflík ja Špagetka.

Palun ära küsi, kas varesel oli ka nimi. Ma ei ole nõus enam tšehhikeelsetel lehtedel suvalistel nuppudel klõpsima.

Siin on rahulik

Ma tõesti ei usu, et siin olukord lähitulevikus mitterahulikuks võiks muutuda, aga ega ma hetkel ei teagi kogu seda Tallinna värki vaadates, mida uskuda ja mida mitte.

Kolm joodikut üritasid meiega vestlusesse astuda stiilis "Kas kutsu hammustab ka?" "No aga kas sina hammustad?" ja "Kiss-kiss-kiss, kiisu kiisu kiisu". See viimane oli vähemalt natuke ebatraditsioonilisem lähenemine. Ma ei saanudki täpselt aru, kas kiisuks solvati Netit või kutsuti niimoodi T-d. Minuga ei juletud eriti suhelda, ju ma nägin oma peotäie paiselehtede ja nokamütsi peale tõmmatud kahe kapuutsiga piisavalt hirmuäratav välja (ma ei üritanud oma nägu peita, külm tuuli oli ju!).

Teisel pool raudteed passis poltseiauto.