Mõmmi

Üleeilse päeva kõrghetk oli kahtlemata kohtumine Mõmmiga ehk me käisime T-ga rattaga sõitmas. Ühel hetkel nägin ma silmanurgast, et meie poole sööstab läbi põõsaste üks tume kogu. Kuna T sõitis minu taga, nägi tema seda kogu veel paremini ja kiljus täiest kõrist. Kuna mu esimene mõte ei olnud mitte see, et see koer mulle kallale tuleb, vaid pigem see, et äkki ta läheb T-le kallale, võtsin hoo maha ja tundsin kohe peale seda, kuidas kellegi nina vastu mu jalga käis. T vaatas, et tema koerale huvi ei paku ja venis ka mu kõrvale. Üsna varsti oli aga selge, et see kutsa ei ole väga vaenulik ja on otsustanud meiega kaasa tulla. Jäime siis seisma, koer - hiigelsuur, must ja kaukaaslase sarnane (alates mälestusväärsest kokkupõrkest Chappyga on see teatavasti mu "lemmikkoeratõug") - hüppas ümber meie, lakkus mu kätt ja oli niisama hästi tore ega teinud kuulmagi, et teda kodu juurest üks naisehääl kutsub: "Mõmmimõmmimõmmitulekohekoju." Siis sõitis autoga kohale üks mees, et kallist Mõmmit koju transportida. Kui Mõmmi tuttava auto häält kuulis ja aru sai, et teda tuldi koju viima, otsustas ta peitu pugeda põhimõtteliselt minu ratta raami sisse. Selle tulemusena oleks me koos peaaegu et uppi lennanud, sest nagu ma ennist mainisin, oli Mõmmi hiigelsuur ja kaukaaslase sarnane. Tee ääres oli just puid maha võetud ja oksad olid natuke laiali. Kui T peale mõningast paigal seismist edasi liikuma hakkas, tuli välja, et risti ta ratta külge on takerdunud enam-vähem pool puud. Selleks hetkeks olin ma endastmõistetavalt juba naerust kõveras, sest mitte iga päev ei ürita karvased Mõmmid ennast mu rattasse ennast ära peita ja mitte iga päev ei vea T rattaga puid koju. Peale mitmeminutilist taga ajamist õnnestus peremehel meeletult vastu punniv Mõmmi siiski autosse vinnata ja me saime oma koduteed jätkata.