Huumorinurgake aka Giggling overtiredness

Täna. 8. tund. 12. klass. Kell on kolm läbi ja kõigi aju on täiesti töötamast lakanud. Kahjuks tuleb korrata homseks grammatika tööks, teemaks tingimuslaused ja soovid. Teeme täiesti siivsalt ja süütult suuliselt grammatikaharjutust. Tuleb lause nr 13. "My car is too small. I wish I … a bigger one." Poiss, kellelt küsisin, loeb ette ainult viimase lause, kus tuleb lünk täita. "I wish I had a bigger one." Murdosa sekundit enne kui ta lausega lõpuni saab, jõuab mulle kohale, et kontekstist välja võetuna on see lausa küllaltki kahemõtteline. Jõuan veel mõelda, et äkki nad ei pannud tähele. No such luck. Oma kaitseks võin öelda, et ma suutsin vähemalt oma 30 sekundit täiesti tõsiseks jääda, uue lause edasi võtta ("I was only in Miami for a week. I wish I … more time there but I had to go on to New York.") ja samal ajal kuulata, kuidas osad inimesed vaikselt naerust luksuvad. Siis ma enam ei suutnud, minupoolne väike kommentaar, et oli ikka väga naljakas nali ja järsku leiavad kõik, et nüüd on luba naerust kokku kukkuda. Kõik hirnuvad, näost täiesti punased. Ma üritan ennast kokku võtta, lähme järgmise lause juurde. Järgmine lause on "My face is bright red. I wish I … (sit) in the sun so long yesterday." MA EI TEE NALJA, järgmine lause algab "My face is bright red." Sel hetkel me lõpetasime lihtsalt selle harjutusega, sest ma teatasin, endal enam-vähem pisarad silmis, et mina seda enam edasi teha ei suuda. Not my proudest moment as a teacher. But I still have giggling fits, uncontrollable ones. Overtired.