Mind juba kergelt väsitab see suurepärane tohuvapohu, mille tekitab ühe pliidi ladumine. Mitte midagi ei leia üles ja pool kööki on telliseid täis. Lisaks passib see pisikest musta põrsast meenutav praeahi kah endiselt keset elutuba, kuhu ta poest tulles kiiruga maha sai laaditud, sest üks korralik malmpraeahi kaalub umbes sama palju kui üks korralik raamatukapp (koos raamatutega, ja küll mina juba tean, kui palju üks raamatukapp kaalub) ja ma otsustasin, et mina seda liigutada ei ürita. Lisaks istub pidevalt ja enda arvates piisavalt kombekalt segukasti kõrval üks iseteadlik Ronja, kes tõenäoliselt kujutab ette, et tema käpakeste külge kogu see sodi üldsegi mitte ei hakka ja täiesti normaalne on köögist otsejoones tuppa patseerida, oma tavapärane koht diivanil sisse võtta, ennast perfektsesse kerra kerida, nina saba alla ära peita ja päev rahulikult õhtusse saata. Ja nii päevast päeva.