Käisime täna teatris Mängureid vaatamas (Eesti Nuku-ja Noorsooteater). Oli vägagi pentsik kogemus, suu ununes igatahes pidevalt üllatusest lahti. Juba enne etendust istus üks mees fuajees ja mängis Gogoli vahakujuga kaarte. Siis ronis üks tugevalt mukitud tädi redelile ja kukkus ülitugeva vene aktsendiga seletama, et tema on venelane, aga mõtles, et õpib selle eesti keele pähe. Ja nüüd on tema siin Tartu sees ja räägib meile, et Gogol oli ju meie oma Koidula tädipoeg (või mingi lehma lellepoeg). Ja sellepärast ongi nüüd see Gogol siin vaha sees. Lisaks oli väljas näitus Gogoliga seotud asjadest a la suur valge linane särk, mis kuulus kunagi Gogoli naabrile ja mida Gogol riivamisi puudutanud olevat ja taldrikutäis suppi, mis tehtud Gogoli teostest leitud retsepti järgi ja mis pärit Ferdinand Veike erakogust. Mängurite tükk ise oli visuaalselt ehk üks huvitavamaid, mida ma üldse näinud olen, sest mida kõike saab teha erinevate nukkudega?!? vau. Ja ega ma just liiga tihti nukuteatrisse ei satu ka ju. Igatahes olid osad asjad laval mu jaoks ikka paras silmamoondus. Nii pea, kui vaheaeg algas, hakkasid kuskilt kostma Don't Worry, Be Happy helid. Kostus nagu puhkpilliorkester. Tuli välja, et oligi puhkpilliorkester, kes väga rõõmsalt Vanemuise väikese maja tillukeses fuajees mängis. Nad kõik pidid olema VÄGA head pillimehed, sest nad oskasid mängida VÄGA kõvasti ja VÄGA valesti, nii et kõrvadel hakkas lausa valus. Ja mängisid nad kõike, Mozarti vaheldumisi mitmesuguste niisama tiluliludega. Seljas olid neil ebamäärased valged hõlstid, kitsad alt tugevalt laienevad sätendava külgtriibuga mustad püksid, peas väga pikajuukselised mustad või heledad parukad ja ees väga tumedad päikeseprillid. Ja nad nautisid iga hetke. Ma ütleksin, et mina nautisin ka iga hetke.
No comments:
Post a Comment