Various

Linna teises servas kestab küüslaugufestival. Jah, just, õigesti lugesid, ei no mida veel. Muidugi ei läinud ma sinna. Mina, kes ma igal suvel, ehtne verejanu silmis, niidan maha keset muru kükitavad kaks peenart küüslaugupealseid niipea, kui mulle muruniiduk usaldatakse. Ja teen pärast näo, et mina ei tea midagi. Järjekindlalt, juba mitu aastat. Kõlab absurdselt, ongi absurdne. Festivali juurde tagasi tulles, Meie Mees on õhtune peaesineja, isegi akna kinni hoidmine ei aita, ikka on mingit tümakat kuulda. Ma vihkan Meie Meest, see pole vist mingi üllatus.

Enamus pesakonnast ärkas täna hommikul kell viis selle peale, et keegi koppis nende ukse taga. L toppis ennast riidesse ja läks vaatama. Ukse taga oli võõras mees.

"Ega te ei tea, kus siin need elavad, kel on palju koeri?"
"Mõh? Seal üle tee, mine aga otse."

Siis sai kell natukene viis läbi. Keegi jälle koppis nende ukse taga. L otsustas seekord akna peal kõõlumise kasuks. Ukse taga seisis võõras mees. See sama võõras mees.

"Mis nüüd?"
"Ma ei taha teid üldse rohkem segada, aga ma ei leidnud üles."
"Pole võimalik. Otse üle tee."
"No ma tegelikult leidsin, aga keegi ei teinud ust lahti. Ma ei taha teid tegelikult üldse rohkem segada."
üllatus üllatus
"Ma ei taha teid tõepoolest segada enam, aga ega sa ei viitsiks mind nüüd koju ära visata?"
"???"

Või umbes midagi sellist. Dialoog täiesti minu kujutlusvõime vili ja ei püüagi sõna-sõnalt tõele vastata. Sisu aga päriselust.

Hommikul jätkus arutelu selle üle, et see oleks ideaalne varjatud kaamera stsenaarium inimeste abivalmiduse testimiseks. Kui paljude uste taga peaks koppima, et leida keegi hea inimene, kes su laupäeva hommikul kell viis koju viskab, kus iganes see kodu siis ka poleks.

A ja mk on veendunud, et neil istus maal ploomipuu otsas nugis ja pugis ploome. Ja tuul raputas puud ja vaene nugis pidi okste külge klammerduma, et mitte alla sadada. Kas nugised ronivad puu otsa? Kas nugised söövad ploome? Äkki see ei olnud nugis. Äkki see oli hoopis mingi muu metsloom. Keegi pakkus, et rebane. Puu otsas. Rebane. Selle õnge ei lähe isegi mina mitte.

Vaikselt hakkab tekkima tuttavlik filmitunne. September pole veel alanudki, aga juba lülitab miskit mu sees ennast ümber kanalile, kust on hea rahulik vaadata, kuidas eelmisele kanalile jäänud elu vaikselt mööda voolab. Ei mingit pinget, ei mingit paanikat ja kuidagi saab kõik tehtud. Võib-olla.

Meie Mees ikka veel mängib...