Mitte nõrganärvilistele.

Suvi sai suurepärase jätku, sest mul õnnestus eile õhtul sujuvalt rattaga kukerpall teha ja nägu ees asfaldile maanduda. Siiamaani oligi liiga ilus suvi olnud, sai augusti saabumise puhul asja väheke korrigeerida, sest kaua võib, et kõik on üsna hästi. Et siis käkaskaela oma väravas, sirgel, üsnagi siledal asfaldil, ilma igasuguste segajateta, õnneks suhteliselt väikese kiiruse pealt. Ajak ütles küll, et olin näost nii valge, et ta arvas, et ma kohe minestan (ta on väga kogenud minestaja ja tunneb sümptomeid), aga ega ma siis nii hädine tibi ka pole, et selle peale pildi taskusse viskan, kui endal on selline tunne, nagu oleks nahk maha koorunud kogu mu vasakpoolselt näo poolelt. Okei, olgem ausad, silme ees oli šokist täiesti must ja hea oli, et pesakonna esik nii lähedal oli ja seal sai rahulikult maha istuda. Mis veel? Mõned verised detailid. Otsaesine on pisut kriimuline, põsk veidi rohkem, nina valutab ja sel on täiesti mittekaubanduslik välimus, aga luud-kondid paistavad vähemalt terved olema. Põlvelt on nahk kolmest kohast ühtlaselt maas, peopesast oleks keegi nagu raspliga üle käinud, õlanukk on hell, näpuotsad valutavad ja käsivars läheb vaikselt siniseks, aga muidu olen täitsa kombes :) Eks lähen siis nüüd ülehomme Šotimaale nii, nagu kannataks raske koduse vägivalla all, võib ju alati loota, et kulm ja põsesarn lähevad löögist siniseks, siiamaani veel ei ole, aga ma ei ole varem tappa saanud, nii et ma ausõna ei kujuta ette, kui kaua sellega minna võiks.