Kaks kartust

See pilt, mis ma eelmises maalitunnis maalisin, vahib mulle kapi otsast vastu ja ma kardan seda natuke. Me pidime tegema linnukesi. Õpetaja andis ette mustvalged pildid mingite linnukestega. Kuna ma olen täiesti olematu linnumääraja ka siis, kui linnud on värvilised, mis siis veel mustvalgetest lindudest rääkida, lähenesin ma linnukestele äärmiselt erksalt. Nimelt said nad erereohelised tiivad ja erksinised sabad. Ja miks ma neid siis kardan? Sest pildil on kaks lindu, kellest alumine meenutab kahtlaselt palju ühte verejanulist Mardust Röövlitütar Ronja raamatust. Kui ma nüüd neid veel natuke vaatan, siis on nad tegelikult mõlemad natuke õudsed. Lähen topin selle pildi teiste piltide taha peitu.

Härra Särts arvas eile, et tema ronib puu otsa. Ronis siis puu otsa. Kargas graatsiliselt mureli ühe oksa pealt teise oksa peale nagu üks korralik kollane angooraorav ja jälgis ärksal pilgul, mis ta valdustes toimub. Läksin siis puu alla härra Särtsu imetlema. Imetlesin kassi ja siunasin ennast, et mul fotokat polnud, sest mul oleks olnud suurepärane võimalus teha paar imelist pilti härra Särtsu sassiskarvalisest kõhualusest sinisinise taeva taustal. Siis keerasin korra murelile selja, et vaadata, mida see koer seal tänava ääres haugub ja sain samal hetkel piku pead sellise tou, et müts lendas suures kaares lumme. Puu otsast jõllitas hirmus tigeda pilguga härra Särts. Ma kardan natuke seda kassi. Ta hammustab või lööb mind käpaga iga jumala kord, kui kohtume.